Isadepäevajärgseid mõtteid
Meie jaoks paremini haaratav minevikusündmus on aga Suur Prantsuse Revolutsioon, algusega 1789. aastal. Nii nagu paljud varasemad revolutsioonilised pöörded, tõi ka „vabaduse, vendluse ja võrdsuse" nimel toimunud ülestõus endaga kaasa tohutu hulga inimohvreid.
Kui varem tapeti inimesi vale usu pärast, siis võrdsusideed andsid aluse hukata inimesi nende päritolu tõttu - või ka selle pärast, et keegi üldse midagi uskus. Uus riigikord kuulutas end ka vabaks kiriku eestkostest. Mõistus kuulutati kõrgemaks jumalikust ilmutusest ja jumalikest normidest. Midagi sarnast toimus ka paradiisiaias - ehkki mao poolt petetuna -, said Aadam ja Eeva öelda lahti Jumala eestkostest ning ise otsustada, mis õige ja mis vale.
Perekonna institutsiooni puudutavaks järgmiseks olulisemaks sammuks sai naiste võrdsuse rõhutamine ning võitlus nende hääleõiguse eest 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi esimestel kümnenditel. Sellega aga emantsipatsioon ei piirdunud. Kodus laste kasvatamisega hõivatud naised oli käibest elatuvale majandusele kasutu ressurss. Naiste kaasamine töödesse väljaspool kodu parandas perekondade elujärge, aga selle hinnaks oli ka vanemliku hoolitsuse ja kasvatusliku mõju vähenemine. Laste kasvatamises hakkasid üha suuremat rolli määrama lasteaiad ja koolid.
Üha suuremat vabadust tõotas ka võitlus naiste õiguse eest nõuda abielulahutust, teha aborti ja omada isiklikku vara.
20. sajandi suured sõjad näitasid, et kui mehed olid rindel, said naised hakkama ametitega, mida varem ei peetud neile jõukohaseks või sobivaks. See oli aga paratamatu kaasnähtus tohututele inimkaotustele ning miljonite perekondade pöördumatule kahjustamisele.
Sõjast toibumise järel laiendas naisõiguslus oma tegevuse seni palju privaatsemaks peetud valdkonda - vabastamist vajas ka seksuaalsus. Järjekordse löögi perekonnale andsid antibeebipillid, mis peale vabamate seksuaalsuhete võimaldasid naistel perekonna ja laste asemel pühenduda tööalasele karjäärile. Sama eesmärki aitasid täita üha laiemalt lubatavad abordid, mida põhjendatakse veel praegugi paradoksaalse väitega naise õigusest otsustada oma keha (või karjääri või eneseteostuse) üle - oma sündimata lapse elu hinnaga.
Viimase kahekümne aasta jooksul on vabadusideed astunud veel ühe märkimisväärse sammu, väites et inimese seksuaalsus on alatasa muutuv, olles libisev hetero- ja homoseksuaalsuse vahel. Kahjuks on taolisi väiteid raske kontrollida, kuna nende olulisima tunnusena rõhutatakse inimese isiklikke tundeid.
Samuti häirivad mõistlikku dialoogi avalikus väitluses kasutatavad avalikud solvangud - kui Delfi kommentaatorid sõimavad pederaste (see sõna pole "Õigekeelsussõnaraamatu" kohaselt solvav!) räigelt ja anonüümselt, siis maksumaksja rahaga toetatud riiklikes meediakampaaniates pürgivad arvamusliidriteks tuntud inimesed, kes sõimavad homoseksuaalsust vääraks pidavaid inimesi homofoobideks, s.t psüühiliselt haigeteks. Just seda sõnumit kannab ka nädal tagasi alanud meediakampaania „Erinevus rikastab". Karta võib, et perekonna institutsiooni lammutamisel saame ka edaspidi üha uute vaatuste tunnistajateks.
See mõneti teravdatud pilguheit meie viimaste sajandite ajaloole aitab meil ehk mõista, miks meie maailm on selline, nagu ta praegu on. Aga mida teha olukorras, kus üles kasvavad terved orbude põlvkonnad, kus lapsed on hüljatud oma isa või ema poolt - ning seda mitte sõja kui vääramatu jõu tõttu, vaid üksnes vanematest endist sõltuvate ja viimselt vaid endi heaolust lähtuvate valikute tõttu?
Kümne käsu neljas käsk ütleb: „Sina pead austama oma isa ja ema." Vanas Testamendis määratakse neile, kes neavad oma isa või ema, kividega surnuksloopimine.
Põhjus on selles, et Jumal, kes on andnud hinge kõigele elavale, on meile elu andnud isa ja ema kaudu. Neid põlates põlgame me Jumalat, kes on meile elu andnud. See käsk teostub mitte ainult suhetes oma vanematega, vaid ka sellega, et me armastame oma lapsi ning anname neile isiklikku eeskuju.
Austada oma vanemaid pole kindlasti kerge ülesanne. Kuid ka siis, kui meie vanemad on oma elus astunud vääraid samme, mida me ei tohiks kunagi korrata, nõuab Jumal meilt austust nende vastu.
Seda pole võimalik teha käsukorras. See, mida me teha saame, on tahta neid austada ja armastada. Nii nagu laulatusel küsitakse abiellujatelt mitte seda, kas nad ikka suudavad teineteist surmani armastada ja austada, vaid kas nad tahavad seda teha. Kui on olemas tahe, siis on võimalik ka kõik muu.
Kust me saame selle tahte? See saab alguse selle tõsiasja tunnustamisest, et meie tahe ei ole ega saagi olla ülim. Jumal on paljud asjad nii isiklikus kui üldises plaanis ära määranud. Tema on meie vanemate kaudu kinkinud meile elu, lastes meid sündida mehe või naisena. Iga lapse parimaks kasvukeskkonnaks on perekond, millesse kuuluvad lapse oma vanemad. Iga vanema loomuses on anda oma lastele parimat ning iga lapse loomuses on pidada oma isa ja ema maailma parimaks isaks ja emaks.
