Teiselt poolt evib ta ladnalt budistlikku maailmavaadet (no ei ole vaja rapsida ja kogu aeg midagi tõestada– kõik, mis peab, juhtub varem või hiljem nagunii). Sisse viskab veel riigikaitselist entusiasmi (meil on metsades kümme tuhat välja õpetatud kaitseliitlast, kelle kaitsetahe ja motiveeritus on vääääga kõrgel). Lisaks ports poisikeselikku ärategemislusti (kui inimene päevast päeva mossitab, siis tulebki tema sussid põranda külge kleepida).

Küll aga on tajutav see, et härra Surm näikse olevat õnnelik inimene. „Muidugi olen. Kui teoreetiliselt rääkida, siis õnnetuks teeb ootuste ja võimaluste ebakõla. Mina tean, mida ma tahan ja suudan. Seda ma ka teen ja olengi õnnelik. Ma ei püri kosmosesse, ei taha olla maailma parim ja suurim,“ sedastab ta valemi. Ja teeb ta siis seda, et on Vatsla külla ehitanud üles omanäolise militaarpargi. Võsa varjus on paintball’ i väljak, põllul on lömmis autode rada ja kulgeb künklikuks küntud ATV rada. Nurga tagant paistab kätte elektritool ja vanasse maakeldrisse on sisse seatud lasketiir.

Näib nagu teismeliste noorukite paradiis – paugud käivad, pori lendab, tossupommid haisevad ja paintball’i lahingus saab võidelda viimase veretilgani, vahel ka haiget saades. Verd, tõsi, härra Surm siiski ei mäleta. Ses mõttes on kõik külastajad siiski elusalt-tervelt lahkunud. Küll aga rakendab mees aeg-ajalt nohiklikemate linnapoiste peal sõjaväelist distsipliini. „No näen mänguajal, et kükitab teine põõsa vahel lihtsalt, siis ikka hüppan peale, et mis pagan, sinu paariline on ees, saab surma ju, hakka liigutama! Ja ta läheb ja näeb, et see asi töötab -üks katab, teine ründab, lasevad vastase maha ja on lõpuks õnnelikud,“ usub härra Surm, et tegelikult on paintball’is peidus isamaaline kasvatus ja riigikaitse alge.

Ja mitte ainult poisikesed ei käi tema juures adrenaliini käima tõmbamas, kuigi sihtgrupi mõttes on lapsed tema peamised kunded küll. Näiteks teine edukas suund on turistidele nõukaaegse KGB-õhkkonna loomine. Siis paneb Surm Vene ohvitseri mundri selga, sõimab osalejatel näo täis ja viib maa alla ülekuulamisele. „No veider jah, mulle makstakse karjumise ja hirmutamise eest,“ tõdeb mees ise ka olukorra kummalisust. Käivad ka kontorirotid, laskuvad köistornist alla, ise värisevad, aga alla jõudes on sest eneseületusest grammijagu õnnelikumad kui enne. Ja muidugi igasugu Briti poissmeeste peod, kus peigmees Surma juurde retsimisele tuuakse.

Ja kui see isegi tundub kummaline et täismees selliste asjadega jahmerdab, siis turgu härra Surma ettevõtmisel jagub. Isegi nii palju, et mees tõmbab ise viimastel aastatel pidurit peale. Kui vanasti sai tehtud ligi 300 üritust aastas, siis nüüd on need kahanenud maksimaalselt paarisajale. „No ei saa tõmmelda kogu aeg. Ma ei taha, et see muutuks tüütuks ja tööks,“ leiab Surm. On see ka hea äri? „No kuidas tundub? Ma olen rahulik ja õnnelik, ju siis ikka on jah,“ naerab mees laialt.

Lisaks oma koduhoovis molutamisele käib mees ka erinevatel suvepäevadel, korraldab lastele metsavennalaagreid ning üks tema kirgedest on romuralli. Ta on ostnud endale Romuralli kaubamärgi ja korraldab igal aastal augusti alguses Antsla laadal vähe kiiksuga üritust. „Mina korraldan, pealtvaatajad maksavad raha, osalejad putitavad masinad üles ja tulevad sõidavad need siis sodiks,“ võtab isand Surm asja kokku. Kuna romuralli ennast nišitootena õigustas, sai sellest jõudu idee Surma seikluspargist.

Üldse ütleb mees end terve eluaeg pulli teinud olevat, jamasid korraldanud ja kummaliste asjadega raha teeninud. Lasteaiast visatud ta välja. Enam ei mäleta küll, miks. Kooliajal treis puust pastakaid ja lasi põletiga sinna sobivaid kilde peale– need läksid hästi kaubaks. Kui sai oma esimese fotoaparaadi, käis Viru hotelli juures välismaa autosid pildistamas ja müüs fotod koolivendadele maha. Kui noorena töötas TPI arvutuskeskuses, siis kimbutas kolleege sellega, et kui nood tõsise näoga arvuti kallal nokitsesid, sehkendas masinasse salaja mingi toru, millest põlengut imiteerivat tossu hakkas tulema. Kleepis alatasa mossitava kolleegi sussid põranda külge. Sellestsamast ajast pärineb tema hüüdnimigi. „Oli vist mingi aastavahetuse karneval, kõik pidid tulema kostümeeritult.No mis sa arvad, muidugi keegi ei tulnud, tõsised inimesed ju. Ainult mina tulin, maskeerunud surmaks. Vikat oli ja puha... No ja sealt jäigi. Kõik hakkasid kutsuma. No see nimi nagu iga teinegi,“ ei näe mees kurjakuulutava fooniga nimes midagi erilist.

Üks uus üritus, millest isand Surm tahab traditsiooni luua, on teist aastat novembrikuus korraldatav Vatsla Pürojämm. Asja olemus on lihtne – inimene tuleb, annab 10 eurot ja kõikide osalejate raha lennutatakse ilutulestikuna taevasse.

See ei ole internetist kopeeritud foto, vaid sellist ilu eelmisel aastal Vatsla Pürojämmi käigus just taevasse lastigi. Sel aastal siis 21. novembril kell 18.00.

Esimesel aastal saadeti taevasse ligi 5000 euro eest tulevärki, kestis see kõik kokku kaks tundi ja oli nähtav Õismäelt ja Keilastki. „Inimesi oli küll kohal umbes 150, aga üritusel oli sponsor, kes maksis poole kinni ja ülejäänud poole osas andis laohinnaga kraami. Aga neid, kes Vatsla teeääred autodega ära ummistasid, oli teist sama palju veel,“ ütleb tulevärgi initsiaator. Tema sõnul ongi nii, et inimene ei saavat hästi aru, et tal peaks olema väike moraalne kohustus investeerida heasse tootesse, sest vastasel korral häid asju lihtsalt ei teki või need hääbuvad eos. „Kui tarbijaid taha ei tule, jääb inimkond jälle ühest heast asjast ilma,“ mõtiskleb mees.

Põhjusi, miks tuld taevasse lasta, on kaks. Kõigepealt olla november selline pime ja kole kuu, mil energia kaob ja kaamos tuleb. Värviline ilus tuli taevas võiks teha inimesed rõõmsaks. Surm teab, et lõunapoolsemates maades, Itaalias näiteks, tehakse ilutulestikku nii sünnipäeval, matusel kui kirikupühadel. Eesti inimene peaks ka natuke muretum olema, leiab Surm.

Ja teine põhjus on omakasupüüdlikum: kapipüromaan temas tahaks nuppu vajutada ja pauku teha. Tegelikult on tal muidugi olemas ka pürotehniku paberid, nii et mees ikka teab, mida ta teeb. Räägib sünkroonsustest, erilistest kujudest, paukudest, mis pillutakse pilvedelt allapoole tagasi imelistes värvides ja vormides. „Siin on natuke nagu inimeste harimise moment ka juures, et nad saaksid aru, et ilutulestik ei ole päris see asi, mida kaubakeskuste lettidel ostetavast kraamist õhku lastakse. Imelisi asju saab tegelikult teha,“ teab Surm.

Eks inimesed natuke nurisevad, koerad kipuvad paugutamise peale hulluks minema, aga eelmisel aastal päris kurjaks keegi ei saanud. Surm riputas nädalaid varem kenasti külavahele reklaamid ka üles, et oleks teada. Ta usub, et pisikesest võimalikust pahameelest on olulisem, et midagi toimuks. „On ju äge, kui öeldakse, et selline vinge asi Vatslas toimub,“ leiab ta.

Üldse on temas natuke sellist heas mõttes külahullu külge juures. Unistab sellest, et Vatsla kohalik hobusekasvataja rakendaks oma loomad vankri ette, lapsed peale ja näidataks päris maaelu. „Lehmi-lambaid peaks külas ka olema, siinsamas elab noormees, kes on sepaks õppinud, kui see oma sepikoja püsti paneks...,“ fantaseerib Surm. Et kui küla teeks koostööd, tekiks sünergia. Ja mine tea, ühel päeval võib see idee ju ka realiseeruda. Nagu Surm ise siiralt usub – kui peab nii minema, siis läheb. Kõlab liiga lihtsalt, aga niimoodi tema maailmas ongi. Ise ta on ilmselt sellise elukäsitluse parim näide. On omale sisuliselt ise välja mõelnud töö, mida ta kirega teeb, aga mis tavamõistes kuidagi „päris tööks“ ei tundu kvalifitseeruvat .Saab sellest positiivse ärrituse, mis omakorda paneb aju tööle ja sellest genereeruvad uued ja uued ideed.