Islandi sotsiaalsüsteemiga tutvumas
Saareriik võttis meid vastu tõelise tormiga. Õnneks meie hätta ei jäänud, kuid põhjapool päästeti lume alla jäänud lambakarju.
Islandis on ainult 318 000 elanikku (vähem kui Tallinnas!) ning 63% neist elab pealinnas Reykjavikis. Riigi pindala on 103 000 km² ja elanike tihedus 3,1 inimest km²-l. Põhilisteks tuluallikateks on kalandus, alumiiniumi kaevandamine ja turism. Pensionile minnakse Islandil 67-aastaselt, pärast seda võib veel kolm aastat töötada ning 70-aastaseks saanuna tuleb vanaduspõlve nautida.
Islandil on 75 omavalitsust, kõik kuuluvad liitu. Kohalikud valimised toimuvad iga nelja aasta järel. Nagu meil, on ka Islandil väiksematel omavalitsustel raske pärast kriisiaastaid sotsiaalvaldkonda arendada. Meie vastuvõtjaks oli Mosfellsbæri omavalitsus, kus töötab 50 ametnikku. Sakul ja Mosfellsbæril on palju ühist - mõlemad asuvad pealinna külje all ning rahvaarv on enam-vähem võrdne.
Vastuvõtjad olid meile koostanud huvitava programmi. Saime ülevaate Mosfellsbæri omavalitsuses osutatavatest sotsiaalteenustest, külastasime Sotsiaalministeeriumi ja selle allüksust lastekaitseagentuuri, Kohalike Omavalitsuste Liitu, Tööturuametit, noorte tööharjutuskeskust ja Laste Maja.
Vastuvõtjad näitasid sakulastele puudega noorte valmistatud skulptuuri töökeskuse ees. 
Puudega noorte töökeskuses valmivad omanäolised käsitööesemed, mille müügist saadakse lisatulu.
Mosfellsbæris saime esmalt ülevaate omavalitsuse õigustest ja kohustustest sotsiaalhoolekande alal, seejärel külastasime piirkonna vaimupuudega noorte töökeskust, kus noored argipäeviti juhendajate käe all puu ja käsitööd teevad ning sellega väikest lisatulu teenivad. Töökeskus tegutseb mittetulundusühinguna, millelt naaberomavalitsused teenust ostavad. Toodang turustatakse otse keskuses ja kõrval asuvas käsitöökaupluses.
Sotsiaalministeeriumis tutvustati meile riigi sotsiaalsüsteemi ja räägiti, kuidas on sujunud teenuste üleandmine riigilt omavalitsustele. Erihoolekandeteenuste üleandmist valmistati ette 14 aastat, alates 01.01. 2011 osutavad puudega inimestele teenuseid omavalitsused. Riik eraldas omavalitsustele selleks ka lisavahendeid. Island on jaotatud 15 teeninduspiirkonnaks. Vähemalt 8000 elanikuga omavalitsused osutavad teenuseid ise, väiksemad ostavad naabritelt. Hetkel käivad läbirääkimised eakatele mõeldud sotsiaalteenuste üleandmiseks riigilt omavalitsustele, kokkulepeteni ilmselt enne 2015. aastat ei jõuta.
Meilegi tuttav oli isikliku abistaja ning kogukonnas elamise teenus. Huvi äratas puudega lapse perele osutatav teenus, kus puudega lapse vanem saab kaheks päevaks kuus lapse usaldusväärse inimese juurde viia ning tasu hoidjale maksab omavalitsus.
Väga huvitav oli külaskäik riiklikku lastekaitse agentuuri, mille ametnikud annavad omavalitsusüksuste lastekaitsespetsialistidele juriidilist nõu peamiselt seepärast, et Islandi perekonnaseadus on keeruline, detailne ja normirohke. Eestis koordineerib lastekaitsesüsteemi ministeerium, kogu sisuline töö on aga omavalitsuste kanda. Islandil on riigi ja omavalitsustasandi vahelülideks piirkondlikud lastekaitsekomiteed, kust lastekaitsetöötajad saavad raskemate juhtumite puhul sisulist abi ja nõustamist. Selline töökorraldus tagab üle riigi ühtlase teenuse kvaliteedi.
Ka islandlased õpivad teiste kogemustest. Näiteks Ameerikast on üle võetud 12-18aastastele mõeldud multisüsteemne teraapia - MST. Igal terapeudil on viis peret, kes saavad teda kasutada ööpäevaringselt. Teenus on väga efektiivne ja katab 75% probleemsete perede vajadusest.
Külastasime Laste Maja, mida esmalt pidasime lastekoduks. Tegelikult töötavad selles majas psühholoogid ja terapeudid, kes nõustavad väärkoheldud lapsi ja salvestavad intervjuud, et lapsed ei peaks kohtuistungitel enam läbielatust rääkima.
Noorte tööharjutuskeskuses võttis meid vastu elurõõmus juhataja, endine Islandi rahvuskoondise käsipallur. 2001. aastal Taani mudeli järgi loodud tööharjutuskeskuses käivad 1624aastased noored, kel pooleli jäänud koolitee tõttu on raske iseseisvalt tööd leida. Töökohti on kuni 80 inimesele. Noori suunavad keskusesse omavalitsused ja Tööturuamet. Töö eest makstakse palka. Kord on keskuses range - kui hilined 10 minutit, võetakse see tasust maha. Nägime, kuidas parandati äravisatud kodutehnikat, lammutati vanu arvuteid, pesti autosid, tehti käsitööd. Keskuse köögis, kus lisaks oma maja rahvale käivad soodsalt lõunatamas ka piirkonna elanikud, töötavad samuti noored. Harjutuskeskus on isemajandav, teenust müüakse omavalitsustele ja Tööturuametile.
Tööturuametis saime ülevaate tööturuteenustest ja -süsteemist. Riigis oli töötuid enne majanduskriisi 3% ja krahhi ajal 10%, nüüd 7%. Islandil saab registreeritud töötu olla kolm aastat, selle aja jooksul makstakse abiraha. Töötud saavad käia tugigruppides ja nendega tegeldakse individuaalselt lausa iga nädal. Reykjaviki linna projekti on kaasatud noored. Nõustajate abiga püütakse välja selgitada, milline töö oleks sobilik ja mida noor ise teha soovib. Kolme aasta möödudes pöörduvad töötud toetuste saamiseks omavalitsuse poole, kel vahendid toetuste maksmiseks pidevalt suurenevad. Väljapääs on uute töökohtade loomises ja töötuse vähenemises.
Reisilt saadud muljed vajavad veel settimist, aga kindlasti on oluline, et Islandil osutatakse teenuseid vastavalt vajadusele, mitte vastavalt vanusele, eale või diagnoosile. Riik on kehtestanud miinimumstandardid. Teenuste üleandmisel omavalitsusele annab riik koos kohustustega ka rahalised vahendid. Toetavaid sotsiaalteenuseid osutab kolmas sektor, tänu kellele leiavad noored (ka need, kel puue) töö. Kohtumistel tutvusime entusiastlike, oma tööd südamega tegevate inimestega, kellest enamik olid mehed. Islandi sotsiaalteenuste valik ja maht teevad kadedaks ja innustavad otsima ka meil erinevaid võimalusi vallakodanikke toetada.
Eda Esperk, sotsiaalhoolekandeteenistuse juht;
Airi Maasalu, lastekaitsespetsialist
