Ühiste arutelude käigus leidsime, et üleeuroopaliste terviseedenduseks vajalike andmete kogumine ja ühtse andmebaasi loomine annavad hea võimaluse inimeste toitumis- ja terviseharjumuste kaardistamiseks ning uute terviseedenduslike meetodite väljatöötamiseks. Toimus mõttevahetus, mis võiks olla hea tervise kriteeriumiks, kuidas seda sõnastada ja millise parameetriga seda mõõta.

Osalejad leidsid, et parimaks võimaluseks on lastele tutvustada terviseedendust mitte ainult inimese- ja terviseõpetuse tundides, vaid õpetada terviseteemat lõimitult teiste õppeainetega ning sellega teha algust juba lasteaias. Siit tekib vajadus muuta ainedidaktilisi aspekte ja töötada õpetajate tarvis uusi täienduskoolitusprogramme. (Vajadusele terviseõpetust põhjalikumalt käsitleda viitab Ühendkuningriikides läbiviidud uuring, mis näitab, et 470-l 16-25-a noorel 2136st ei ole olnud võimalik rääkida oma terviseprobleemidest kellegagi).

Tõdesime, et terviseedendusega tegeldakse kõikides riikides, kuid see erineb nii vormidelt, meetmetelt kui ka mahtudelt. Türgi koolis murtakse pead, kuidas panna lapsi tervislikult sööma ja kuidas võidelda suitsetamise vastu. Üleriigiliste probleemidena tõid türklased välja ülekaalulisuse ja suitsetamise.

Heaks eeskujuks on Türgis propageeritav tervislik eluviis töökohal - erinevate harjutuste tegemiseks on tööpäeva jooksul ette nähtud regulaarsed pausid. Omalt poolt saime istanbullastele tuua häid näiteid kergliiklusteede, mängu- ja spordiväljakute, jõusaalide jne kohta. Nii nagu Euroopa suurlinnade probleemiks on saanud see, et suurehituste ehitamine võtab ruumi laste mänguväljakute ja rohealade arvelt, on sama halb olukord rohealadega Istanbulis.

Üheskoos leidsime, et kõige tulemuslikumalt töötab terviseedenduse propageerimisel meedia. Näiteks jooksevad Türgi TV-s klipid, kus kuulsad inimesed räägivad oma lugusid sellest, kuidas neil õnnestus suitsetamisest loobuda. Ka mujal Euroopas kasutatakse palju meedia abi: sagedased on erinevad reklaamikampaaniad (nt narkootikumide vastu, vaktsineerimise poolt) ja palju kirjutatakse tervise teemadel ajalehtedes ja ajakirjades.

Saksamaa koolides viiakse läbi suitsetamise vastast projekti „
Be smart, don't start"
, mis sarnaneb Eesti projektiga „Suitsuprii klass". Kõlama jäi Hollandi projekt „BOS", kus kõigil algklassiõpilastel on võimalus kuus nädalat osaleda tasuta erinevates spordiringides. Hea ülevaate 1920. aastal asutatud MTÜ Roheline Kuusirp tegevusest andis meile ühingu juht.

Organisatsiooni põhieesmärkideks on võidelda alkoholi, tubaka ja narkootikumide tarbimise ning hasartmängude mängimise vastu ja vähendada arvuti-, interneti- ja televisioonisõltuvust. (Mõtlemapanev info tuli Hollandi kolleegilt, kes tutvustas Euroopa narkosõltuvuse raportit, kus Hollandi narkosurmade arv hulk 1 miljoni elaniku kohta on üks madalaimaid. Kui EL 27 riigi keskmine näitaja on 21 inimest 1 miljoni inimese kohta, siis Hollandis on see arv 13, Soomes 47, Eestis aga 146 inimest ühe miljoni elaniku kohta. Hollandlanna põhjendas seda riigi „pehmete" narkootikumide poliitikaga.)

Kodutute aitamine on paraku ka üks aktuaalsemaid teemasid Euroopas. Sakslased kasutavad kodutute aitamiseks „tänavatöötajaid" - vabatahtlikke või siis kodanikke, keda rahastatakse riigieelarvest või mittetulundusühingute kaudu. Osades Saksamaa väikelinnades ja -külades annavad kodututele tasuta abi kohalikud perearstid. Türgis on aga tervishoid ka kodutute jaoks reguleeritud - igaüks saab tasuta arstiabi vähemalt esimesed kümme päeva. Hispaania kolleegi sõnul on tema kodumaal riigipoolne rahastamine tervishoidu majanduskriisi ajal oluliselt vähenenud, sealjuures on ka ettevõtted hakanud vähem panustama töötervishoidu ja töötajate tervisekontrolli.

Istanbuli koolitus andis mulle hea võimaluse saada uusi teadmisi ja arutleda kolleegidega olulisematel terviseedenduse teemadel. Kõigi osalenute head mõtted, kogemused ja näited - alates patsientide koolist Istanbulis kuni suitsuprii klassi võistluseni Eestis - muutsid koolituse igati õpetlikuks ja kasulikuks.