Itaalia roheline süda: muuhulgas vaatasime, kuidas koertega trühvleid otsiti
Tegemist oli MTÜ Raplamaa Partnerluskogu õppereisiga, mis keskendus Umbria piirkonnas LEADER või ka muud Euroopa Liidu toetust saanud objektidega tutvumisele.
Esmase ülevaate saime Folignos, kus kohaliku LEADER meetme grupi juht andis ülevaate Umbria piirkonna toetustest ja nende jagunemisest. Kui meil on toetusvõimalused sageli väga rangelt piiritletud ja nende kasutamine ka päris rangelt kontrollitud, siis Itaalias selgus, et neil on asjaajamised tihti leebemad ja ka rahakasutust kontrollides usaldatakse enam kohalikke tegevusgruppe ja arvestatakse nendepoolsete põhjendustega. Erinevad on ka projektides nõutavad omaosaluse protsendid ja seda paraku meie kahjuks. Ütlus: „Mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale" iseloomustab ehk meile antud ülevaadet üsna hästi.
Viie päeva jooksul külastasime piirkonnas mitmeid väikeseid linnakesi ja mõnda põnevat maapiirkonda.
Itallased oskavad hinnata kohalikku tootmist
Spello linnakese külje all tegutsev kohalik oliivõli tootja „Frantoio di Spello" väärtustab kõrgelt kohalikku õlioliivi, mille tootja kohalikelt kasvatajatelt kokku ostab ning sellest maailma parima ja puhtama õli valmistab. Nii nad vähemalt väidavad ja kuna tootja on oma õlile saanud ka tippkvaliteedi märgise, mis tagab, et toode on kvaliteetne ja igakülgselt kontrollitud, polnud põhjust selles ka meil kahelda. Kohapeal pakuti võimalust ka erinevate õlide degusteerimiseks ja hea õli äratundmise koolitust.
M. Sibillini rahvuspargi maa-alal tegutsevas väikeses juustu tootmise farmis „Le Fate" valmistatakse erinevat sorti juustu ja Ricota kohupiima. Tegemist on mägise alaga, kus piima tarvis kasvatatakse suuri piimalamba karju. Ülevaate meierei tegevusest andis kohalik jutukas juustumeister, kelle valmistatut sai nii kohapeal mekkida kui ka kodustele proovimiseks kaasa osta. Lisaks hinnatakse kõrgelt ka seal kasvatatud läätsi ja metsikut hernest.
Itaalaste kuulsa singi - prosciutto tootmist käisime vaatamas Norcia piirkonnas. Taaskord oli tegu väiketootmisega, mis ometi saadab iga nädal välja 1500 sinki. Singi valmimiseks kulub aga vähemalt aasta. Selle aja jooksul sink sooldub ja kuivab täpselt jälgitud ruumides, kindlatel temperatuuridel ja kindlas õhuniiskuses. Valmis sinki võib muretult hoida ka toatemperatuuril pea poolteist aastat ning seda imeõhukeste viilude kaupa lõigates kasutada nii võileivakattena kui toiduvalmistamisel. Külastatud singitootmine varustab kohaliku singiga kogu piirkonda ning turustab seda ka väljaspool Itaaliat. Meile kõige lähemale jõuab Norcia sink Moskvasse ja Soome.
Osalesime ka Montefalco linnakeses toimunud kohalikul veinifestivalil „Settimana Enologica", kus oma toodanguga olid väljas kõik kohalikud veinikeldrid. Selleks, et saaks erinevaid veine proovida, tuli esmalt osta 5 euro eest kenasse logodega kaelakotti pakitud veiniklaas ning seejärel sai juba iga klaasiomanik õiguse käia ja mekkida just nii mitmeid veinisorte kui soovis. Iga veini kohta oskas kohalikku tootjat esindanud sommeljee anda ka pika selgituse ja veini iseloomustuse. Kohaliku viinamarjana väga kõrgelt hinnatud Sagrantino viinamarjast valmistatud 100% Sagrantino veinid olid meile eestlastele küll maitselt ehk liialt tugevad, ent segatuna klassikaliste punase veini marja sortidega sai kokku mitmeid meeldivaid ja puhta maitsega punaveine. Lisaks olid esindatud loomulikult ka kohalikud valged veinid, dessertveinid ja vahuveinid.
Trühvleid võib leiduda ka meie metsades
Huvitav oli kindlasti nn. trühvlituur, kus Valtopina linnakese kohaliku trühvli- klubi esimees koos mõne kaaslasega viis läbi koertega trühvlite otsimise demonstratsiooni. Kuna septembris (nagu ka mais) ei ole trühvlite otsimine metsast lubatud, otsiti trühvleid seekord aiaga piiratud trühvlikasvatusest, mille selts on rajanud just demonstratsioonide läbiviimiseks ja koerte koolitamiseks. Juba aastakümneid ei kasutata trühvlite otsimiseks enam sigu, sest koerte haistmine on teravam ning samuti on võimalik neid õpetada nii, et nad leitud delikatesse ise kinni ei pistaks, vaid need kenasti oma peremehe kätte tooksid. Trühvlid kasvavad lehtmetsas. Nende kasvamise eelduseks on õige tamme olemasolu, sageli asub tamme naabruses ka kibuvits ning kui tamme ümbruses on ka tekkinud rohust vaba, sageli poolkuu kujuline ala, on võimalik, et just sealt tasub otsida maa sisse kasvanud delikatesse - trühvliseeni. Vestluse käigus selgus, et õigete puude olemasolul on võimalik trühvleid kasvatada tõenäoliselt ka Eestis, takistuseks võib saada vaid meie jahedam maapind. Trühvlid vajavad kasvamiseks piisavalt sooja ja niisket pinnast.
Hinnaline ajalugu ja põnevad loodusmaastikud
Lisaks külastasime sealse piirkonna vaatamisväärsustest Assisi linna ja Püha Franciskuse kirikut, mis oma kahe ülestikku ehitatud pühakojaga jättis tugeva mulje. Püha Franciskus on kogu Itaalia kaitsepühak ja eks seepärast kohtab itaallaste seas ka palju Franceskosid ja Franceskasid. Eestlasi viidi tutvuma ka Colfiorito looduspargi ja -muuseumiga, mille peateemaks on Colfiorite piirkonnas asuv soo ja selle kaitse. Meis eestlastes sealne soo erilisi emotsioone ei tekitanud, kuna meie jaoks oli siiski tegemist suuremat sorti niiskema põllulapiga, ent aru tuleb saada kohalike vaimustusest ja paiga väärtustamisest, sest mägisel alal tavaliselt sellist kohta ei leia. Seega on sealse soo näol siiski tegemist ainulaadse paigaga keset Itaaliat.
Pevagna linnakeses pakuti meile võimalust osaleda keskaegsetes töötubades, kus sai valmistada küünlaid, teha kaltsupaberit, punuda paelu ja maalida keskaegsete munavärvidega.
Foligno linnas tutvustati meile piirkonda palju mõjutanud rikaste kaupmeeste perekonna Trincide paleed ja seal asuvat multimeediamuuseumi.
Palees võis leida arvukalt kauneid freskosid, eriilmelisi tube ja saale, millest paljud juba renoveeritud, aga renoveeri-mis- ja restaureerimistööd hoones ka jätkuvad. Muuseum tutvustas põhjalikult ka sealsete rüütliturniiride ajalugu. Viimasel õhtul Itaalias saimegi nautida võimsat Quintana paraadi, kus osales pea paarikümmend erinevat klubi oma sümboolika, keskaegse riietuse ja aksessuaaridega. Igal klubi oli esindatud oma võistlejate, nende abiliste, ülikute, daamide ja loomulikult enam kui tosinast trummarist koosnevate ansamblitega, kes oma võimsa mänguga panid värisema ka õhu linnatänavail. Lisaks osalesid paraadil erksad turniirihobused ja ka kaks suurt valget härga, kes vedasid sajanditevanust võitlejat kujutavat puuskulptuuri. Turniirist me paraku osa ei saanud, sest see toimus järgmisel päeval, siis aga alustasime meie juba koduteed.
Koju kaasa võtsime nädalajagu Itaalia köögi maitseid, kauneid vaateid ja uusi ideid, mida ehk Eestiski saaks kasutada. Kõige enam jäi meelde itaallaste oskus oma asju hinnata, sest pea igas kohas, mida külastasime või iga paiga kohta, millega tutvusime, saime kuulda, et tegemist on kindlasti Itaalia, Euroopa ja kogu maailma parimaga.
