Jaan Lukas: 2012. aasta kulgeb kuskil Igor Mangi pessimismi ja Andrus Ansipi optimismi vahepeal
Olete Tartu Ülikoolis lõpetanud ajalooteaduskonna, kuidas sattusite ajakirjaniku tööpõllule?
Ajakirjandushuvi sai alguse keskkooli lõpuklassides kui ilmusid ka esimesed kaastööd ajalehes "Edasi" ja "Noorte Hääl". Et ajaloohuvi oli aga püsinud kauem sai valik tehtud ajalooteaduskonna ja ajaloo-osakonna kasuks. Pealegi andis osalemine ajaloo-olümpiaadidel minu mäletamist mööda teatud eeliseid sissesaamiseks. Kuigi kõik vajalikud eksamid said õigeaegselt ja normaalsetele hinnetele ära sooritatud, hakkas ülikooli õpingute ajal järjest rohkem aega võtma ajakirjanduslik tegevus. Olin ka ajalooteaduskonna pressisekretär, kes kajastas teaduskonna elu ennekõike Tartu Ülikooli ajalehes. Olulise tõuke lõplikuks ajakirjanduslikule teele minekuks andis ka teaduskonna dekaan dotsent Allan Liim, kes võimaldas pedagoogilise praktika asemel kuulata žurnalistika üliõpilastele mõeldud loenguid, millele järgnes ka hindeline arvestus. Eksamineerijateks ajakirjandusõppejõud, tänased professorid Marju Lauristin, Peeter Vihalemm ja Sulev Uus.
Töökoha valimiseks sain vabad käed. Nii sõitsin ühel päeval Jõgevale, uurima tööle saamise võimalusi toonases rajoonilehes „Punalipp" (tänane „Vooremaa „). Järgnesid proovitööd ja praktika. Seoses ühe naisajakirjaniku lapsepuhkusele minekuga avanes võimalus saada korrespondendikoht parteielu- ja nõukogude töö osakonnas. Mitmeski artiklis olid märgusõnadeks ELKNÜ või EKP rajoonikomitee, partei ja komsomolikoosolekud. Et laulev revolutsioon ja Eesti taasvabanemise protsess oli alanud, moodustas märkimisväärsema osa tööst tollase ühiskonnaelu mitmekülgne kajastamine (Rahvarinde ja Eesti Kongressiga seotud teemad jne.). Peagi nimetatigi osakond poliitikaosakonnaks.
Rajooni(maakonnalehes) töötamist eelistasin ka võimaluse tõttu kirjutada väga erinevatel teemadel. Mitmekülgsus on mind piisavalt paelunud, kuigi tunnistan endale et sellega kaasneb oht jääda pinnapealseks. Kui rääkida veel Jõgevale tööle tulekust, siis olnuks see mõeldamatu ilma tollaste ajalehejuhtide, toimetaja Hugo Alteri, asetoimetaja Gunnar Isotamme ja vastava sekretäri Herbert Sööde nõusoleku ja positiivse suhtumiseta. Praegu tuleb kahjuks kõigist kolmest mehest rääkida juba minevikus."
Kuidas saite ettevõtjaks?
Ettevõtlustegevus algas sellest, et üks peatoimetajatest leidis , et on ökonoomsem kui osa ajakirjanikke töötaks füüsilisest isikust ettevõtjana. Seda valikut vastu võttes võinuksin jätkata igapäevast ajakirjandustööd Vooremaas. Otsustasin aga oma tegevusvaldkonda laiendada, hakata sagedamini kaastööd tegema erinevatele ajalehtedele, samuti raadiole (Vikerraadio ja Raadio 4). Huvitavaks väljakutseks on olnud võimalus kaasa lüüa mõnegi raamatu koostamisel. Tegevusvaldkondadeks on ka mitmesuguste trükiste (voldikud, kalendrid jne.) väljaandmine. Minu töö piirdub küll tekstide koostamine ja nn organisatoorse tegevusega. Kujunduse ja trükkimise teevad oma ala professionaalid. Sama lugu on muide fotografeerimisega.
Millised on olnud Teie senised saavutused?
Raske öelda, mida lugeda tavaliseks kordaläinud tööks, mida saavutuseks. Viimaseks julgeksin lugeda ehk seda, et on õnnestunud omajagu tutvustada Jõgevamaad ja siinseid elanikke üle-eestilises meedias ja selle erinevates variatsioonides.
Siinkohal ka üks humoristlikum näide. Minu välja mõeldud Jõgevamaa tunnuslause - "Jõgevamaa - kuninglik väärikus, Kalevipoja jõud", teenis ära ka ärapanijate Peeter Oja ja Mart Juure kommentaarid, aga kõige hullem on ju see kui sinu tegudest ei räägita midagi. Ajalehte Vooremaa väljaandva firma AS Seitung üks omanik ettevõtja ja Riigikogu liige Aivar Kokk on öelnud, et artikkel, mida pole keegi kommenteerinud on loominguliselt praktiliselt ebaõnnestunud.
Kuidas teemad Teieni jõuavad?
„Üldiselt on ikka nii, magavale kassile hiir suhu ei jookse. Tarvis on pidevalt suhelda infot valdavate isikutega asutustest, ettevõtetest ning kolmanda sektori organisatsioonidest. Palju abi on pressiesindajatest ning internetis surfamisest. Vahel ka lihtsalt veab, sest oled hea teema saamiseks õigel ajal õiges kohas. Olulise osa teemadest pakuvad välja ka ajalehtede peatoimetajad.
Millisena jääb Teile meelde 2011. aasta ja milline tuleb 2012.?
Loominguliselt oli 2011. aasta keskmiselt viljakas. Minust sõltumatutel põhjustel ei saanud veel teoks nii mõnigi huvitav projekt, mis on seotud paari raamatu koostamisega. Majanduslikus mõttes oli 2011. ellujäämise aasta. Mis puutub 2012. aastasse, siis prognoosidest hoiduksin, kuid usun, et tööpuudust pole ajakirjanikul kindlasti karta, sest huvitavaid sündmusi peaks tulema rohkesti. Filosoofilises plaanis pakun välja, et aasta kulgeb kuskil astroloog Igor Mangi pessimismi ja Andrus Ansipi optimismi vahepeal. Algava aastaga on ka isiklik suhe, sest olen sündinud draakoniaastal."
Milline on Teie enda arvates sel aastal kõige vahvam või õnnestunum artikkel, mille olete teinud?
„Vastates sellele küsimusele olen umbes sarnases olukorras kui näitleja, kellelt küsitakse meelisrolli või uurija, kellel palutakse rääkida põnevamast ja keerulisemast kuriteo avastamisest. Teatud mõttes ja teatud vaatevinklist tooksin ühe loo siiski eraldi välja. Nimelt intervjuusid ja persoonilugusid kirjutades eelistan ma alati inimesega silmast-silma kohtumist ja tema usutlemist keskkonnas, kus ta elab, mõtleb oma mõtteid teeb oma tegusid. Kiirus ja ka vajadus kulud teatud piirides hoida sunnib info hankimiseks kasutama ka telefoni ja elektronposti. Sisemiselt olen näiteks veendunud, et nii omalaadse „rahvusgrupi" esindajat nagu hiidlane peab intervjueerima Hiiumaal. Paraku sündis lugu Eesti Arstide Liidu aumärgi saanud Hiiumaa perearst Lia Prigodast samuti läbi telefonivestluse. Aga tagantjärele mõeldes kukkus vist vaatamata sellele päris normaalne välja."
Teete kaastöid päris mitmele erinevale väljaandele, mis põhimõttel tööd nende vahel jagate?
„Ühest küljest on see sisetunde küsimus. Püüan lähtuda sellest, missugust väljaannet võiks üks või teine teema kõige rohkem huvitada. Ei saa salata, et siin mängivad omajagu rolli ka ajalehtede spetsiifika, traditsioonid ja peatoimetajate eelistused. Kui on konkreetne väljaanne ühel või teisel teemal loo aga tellinud, siis peab tema ka selle õigeaegselt ja teistest enne kätte saama."
Kas olete oma ajakirjanikutöö jooksul märganud, et lugejad, teemad või ajakirjandus üldisemalt on aja jooksul muutunud? Kui jah, siis kuidas?
„Iseenesest on muutunud, sest ühiskond ju areneb, nii on mõeldamatu paigalseis ka ajakirjanduses nii selle tegijate kui tarbijate poolelt. Mitmete positiivsete tegurite kõrval on minu arvetes aga nendes muutustes ka mõndagi murettekitavat. Usun, et kiire elutempo tõttu jääb lugejatel vähem aega pikematesse lugudesse süvenemiseks. Mul puudub praegu ülevaade, kui palju toimub tänastes toimetustes põhjalikumaid loomingulisi arutelusid, mõttevahetusi, kohtumisi lugejatega, samuti avaliku elu tegelastega, kes võivad kujundada ka nn keskmise lugeja maitset. Oleks väga rõõmustav, kui sellisteks ettevõtmisteks ka tänase kiire elutempo juures aega jääks."
