7. jaanuaril 1916. aastal sündis Narvas malekuulsus Paul Keres, kelle edukas malekarjäär kestis 1935. aastast 40 aasta jooksul. Kaks korda võitles ta ka maailmameistri krooni eest, kuid poliitilised põhjused olid üle sportlikest ja nii jäigi talle „igavese teise“ kuulsus. Paul Keres võitis 1952-1964. aastail seitse maleolümpiakulda (küll NSVL koondise meeskonnas), oli kolmekordne NSVL malemeister ja tema nimele kuulub ka matistamise kiirrekordeid. Nimelt 1950. aastal võitis ta Poolas Poola malemeistri Arlamovski kuue käiguga.

Suurim võit oli aga 1938. aastal (oma kolmandal maletamise aastal) AVRO turniiri võit Hollandis, millega pääses ka MM tiitlimatšile.

1940. aastal andis ta ka malesimultaani Kohtla-Järve Rahvamajas, mis oli omamoodi suur tunnustus 1939. aastal alustanud Kohtla-Järve maleklubile ja male sai üheks põlevkivimaa meelisharrastuseks. Keskuseks kujunes Kohtla-Järve Õlivabriku torn (see, mis oli eelmise Eesti oma raha 100 kroonisel kupüüril ), kuna siin oli kättesaadav ööpäev läbi telefon ja selle abil tehti nn. telefonimalet.

Paul Keres suri 5. juunil 1975. aastal, kui ta naases järjekordselt võidukalt turniirilt Kanadast. Paul Keres oli meie oma 5 kroonilisel rahatähel.

13. jaanuaril 1906. aastal sündis USA-s Ohio osariigis kunstiajaloolane Sten Ingvar Karling, kes 1933-1940. aastail töötas Tartu Ülikoolis kunstiajaloo professorina ja ta kirjutas monograafia „Narva.Eine baugeschichtliche Untersuchung“, kus ta analüüsis Narva barokkstiili eripära nn kuldset Rootsi aega. Ka töö valmis tal Stockholmis ja selle töö põhiliseks uurimisobjektiks oli XVII sajandi II pool (Narva ehituse hiilgeaeg). Huvitav on siia lisada, et Karlingut huvitasid ka Võru linna ehitused ja tema sulest on ilmunud mitmeid artikleid Võru ehituste kohta ( XVIII sajandi lõpp XIX sajandi algus), mis on ka Võrumaa muuseumi kogudes olemas. Kahjuks on enamus neist töödest rootsi keeles.

S. Karling suri Stockholmis 10. detsembril 1987. aastal.

25. jaanuaril 1951. aastal sündis Tallinnas arhitekt Alar Oruvee, kes on projekteerinud Narva-Jõesuu ambulatoorium-apteegi 1989. aastal ja ka Sinimäe memoriaali 1980. aastal. Teine Sinimäe memoriaali projekt valmis koostöös A. Raidi ja M. Varikuga. Projektid said I ja II auhinna. Olen neid kunagi näinud Jõhvis Aarne Oru kabinetis kapi taga (päris huvitav ja suurejooneline kompleks oli). See oli mõeldud Laagna mõisa juurde Narva tee äärde, kus seisis punakaartlaste kivi (ei tea, kas seisab veel).

26. jaanuaril 1901. aastal sündis Vaivaras tulevane vanemallohvitser Anton Borman, kes hariduse omandas Vaivara kihelkonnakoolis ja 1918. aasta detsembris astus vabatahtlikuna 4.jalaväe-rügemendi koosseisu ja tegi 1.kompanii koosseisus kaasa kõik lahingud. Tema teeneid märgiti II liigi 3.järgu Vabadusristiga. Pärast sõda pidas põllumehe ametit oma kodukandis. Ta suri 1.juunil 1958. aastal ja on maetud Vaivara kalmistule.

27. jaanuar 1926. aastal sündis Narvas Edmund Ande, kes autojuhina läks Soome 2. novembril 1943. aastal ja peagi võitles tõrjelahingutes Karjala kannasel, kus sai haavata. Tema sõjalisi teeneid hinnati 2.klassi Vabadusmedaliga.19. augustil 1944. aastal tuli ette võtta kodutee ja peagi sattus Tartu rindele, kust õnnestus taanduda Saksamaale ja andis end vangi ameeriklastele. Peagi anti üle prantslastele, kes aga andsid ta üle Venemaale ja nii tuli Edmund Andel ette võtta sõjavangitee Komi vangilaagrisse. Peagi aga kutsuti Sillamäe Tööpataljoni ja „teenis“ siin 1951.aastani, mil lasti vabaks ja siirdus Põlvamaale ning elab Valgjärvel.