Ründajana koondisse kuulunud 196 sentimeetri pikkune Lillepuu sai EMil palju mängida, mõnigi kord saatis NSV Liidu koondise peatreener Gennadi Paršin ta platsile meeskonnale raskel hetkel. „Jaanus mängis hästi. Kasutasin teda peaaegu igas kohtumises. Ta on koondisele väga vajalik, sest oskab lüüa erineva kõrguse ja kiirusega tõsteid ning valdab suurepäraselt ülaltsöödu tehnikat. Kõrge mängukultuuriga võrkpallur,” kiitis Paršin Lillepuud pärast EMi Spordilehes.

Lillepuu edasisele karjäärile vajutas pitseri käevigastus, mis teda pikka aega kimbutas ning Souli olümpiamängudele, kus NSV Liidu koondis USA järel hõbemedali võitis, jäigi tal sõitmata. Küll pääses Lillepuu esimese Eesti võrkpallurina mängima maailma tugevaimaks peetavasse Itaalia liigasse: 1989–91 mängis ta Bologna meeskonnas Itaalia eliitdivisjonis A1 ja seejärel neli aastat aste madalamal A2 liigas. 1995–1996 mängis Lillepuu Soomes, seejärel lõpetas karjääri Eestis, kus hooajal 2004/2005 kuulus ka Võru meeskonda.

Praegu töötab Lillepuu kontoritehnika müügi ja hooldusega tegelevas ASis AA Communications tootejuhina.

1963. aastal sündinud Lillepuu alustas võrkpallitreeninguid Võru spordikoolis Aksel Saali õpilasena ja tuli juba 13–14aastaselt Võru meeskonnas Eesti noortemeistriks. Võrust siirdus ta õppima Tallinna spordiinternaatkooli (TSIK), kus treenis Raimund Pundi käe all, Tallinna Kalevis ja Eesti koondises oli tema treeneriks Laimons Raudsepp. Peale EMi kulla on Lillepuu medalikollektsioonis on veel Euroopa juunioride meistri kuld (1982), universiaadi hõbe (1985) ja veteranide EMi pronks (2007), Hea Tahte Mängude esikoht (1986), samuti hõbe ja pronks NSV Liidu noorte meistrivõistlustelt (1981 ja 1980) ning NSV Liidu karikavõistluste pronks rannavõrkpallis (1989).

Lillepuu on viiekordse Euroopa meistri Viljar Loori kõrval teine ja seni viimane eestlane, kes Euroopa meistriks tulnud.