43 aastat jahil käinud Kaselal oli see esimene hunt lasta.

"Maidla ja Kohtla-Nõmme vaheline ala on ammustest aegadest hundiala olnud," ei pea ta päris õigeks, et hunte üksnes pesakonniti loetakse ja selle alusel jahilube välja antakse.  "Meie piirkonnas pole ühtki pesakonda loendatud, aga hunte on siinmail küll - Narva poolt tuleb neid üle piiri karjakaupa."

Ilveseid on Maidla kandis samuti päris palju liikumas ning kitsedele ja jänestele on nad omajagu kurja teinud. Karusid teatakse olevat koguni 23, aga põtru on seetõttu suhteliselt vähe.

Õiguslikust vaakumist välja

Eile täitus Maidla jahimeeste seltsil 20 tegevusaastat.

"Kuulsin mehi pidevalt rääkimas, et meil peaksid olema ikka oma metsad ja oma traditsioonid ning oma jahiressurssi oma territooriumil peaks ise haldama ja jahti ise korraldama," rääkis 1986. aastast alates jahil käima hakanud Enno Vinni, kes need tahtmised lõpuks tegudeks kokku võttis.

1993. aasta 27. märtsil asutasid 39 Maidla ja Soonurme jahtkonna jahimeest Maidla jahimeeste seltsi; pool aastat hiljem esitati kaks avaldust: Ida-Virumaa jahimeeste seltsile  liikmeskonnast väljaastumiseks ning  Eesti jahimeeste seltsile liikmeks vastuvõtmiseks.

"Meie seltsi asutamise ajal oli Eesti jahinduses ümberkorralduste aeg, mingil määral oli tegemist õigusliku vaakumiga," meenutas Vinni, et noore riigi jahindust reguleerivaid õigusakte alles töötati välja.

Nõnda küsiski nooruke selts jahimaad oma vallalt ja vallavolikogu oli päri, et Maidla jahiseltsi kasutusse antakse 29 888 hektarit jahimaad (peamiselt valla haldusterritoorum, ent ka natuke riigi jahimaid).

"Seltsi asutamise ja tegevusega loodi olukord, mis näitas kätte kitsaskohad jahinduse korraldamisel, ning volikogu otsus jahimaa eraldamiseks kiirendas sellekohaste õigusaktide vastuvõtmist," oli Maidla seltsil Vinni sõnul  oma osa ka Eesti jahinduse arengus.

Järgmise aasta sügisel kinnitas keskkonnaminister juba rendijahipiirkonnad ning Maidla jahimehed said seltsi kasutusse 19 160 hektarit jahimaad.

Maakondliku jahimeeste seltsiga on Maidla meestel head suhted: koos käiakse koolitustel  ja kokkutulekutel, suure seltsi vahendusel on Maidla mehed saanud ka mõnda asja - näiteks lakukive - odavamalt osta.

Ühistegevus hoiab koos

Enno Vinni tunnistas, et iseolemine ja isetegemine tõi lisaks hüvedele kaasa ka keerulisi kohustusi ning tagasilöökegi tuli alguses ette.  Kulus päris mitu aastat, kuni kõik toimima saadi ning sealt edasi on asjad ainult paremaks läinud.

"Omette olemist pole me kordagi kahetsema pidanud," kinnitas ta.

Isegi oma lasketiir, täpsemalt küll laskepaik on Maidla meestel olemas (kahasse Ida-Viru laskurklubiga) ja oma laskenormi saavad seal kõik ära lasta.

Seltsi asutajaliikmetest on tänini tegevad veel umbes pooled.  Mõni on tervise pärast eemale jäänud, mõni manala teele lahkunud, mõni mujale kolinud.

Liikmeid on praegu 60, aktiivsemalt osaleb neist seltsi tegemistes kolmekümne ringis.

 "Kui küsida, mis on seltsi nii pikalt koos hoidnud, siis vastus on: kollektiivne jaht," ütles Elmo Kasela, et  individuaaljahti peetakse neil vähe.

"Ega enamik jahimehi liha pärast jahil käi; hasart ja seltskond on ikka põhilised," kinnitas ka jahiseltsi esimees Janek Lainjärv kambavaimu olulisust. "Ühistegevusest on jaht  ainult väike osa, meil on ka palju muid kooskäimisi."

Koos käiakse peamiselt oma jahimajas, mis koos veel paari hoonega asub poole hektari suurusel Jahimehe kinnistul. See on osa Oandu pioneerilaagrist ja kuulub nüüd  jahiseltsile. Meestel on sellega suured plaanid ja Leaderist saadud toetuse abil tehti projektki valmis. Ehitamiseks raha taotledes jäädi aga napilt joone alla ja nii toimetataksegi seal nüüd pisitasa oma jõu ja rahakotiga. Esmane lihakäitlemisruum koos köögiosaga on juba valmis.

Loomulikult korraldatakse ühiselt ka metsloomade lisasöötmist ja kõiksuguseid muid tegemisi, mis jahimeheks olemisega kaasas käivad.

Kasvatuslik iva

Viimased aastad on harjumuspärasesse jahindusse Maidlas mõndagi uut toonud.  Vanem generatsioon on juhtimise noorematele üle andnud, vanadele jahitraditsioonidele on juurde tulnud äriline pool - jahiturism - ja ettevõtlikkus.

Lainjärv nimetas seda viimast jahimeeste metsast välja tulemiseks, mis muu hulgas tähendab, et viimastel aastatel on tehtud koostööd kohaliku kooli, lasteaia ja noortekeskusega.  Näiteks aidati paar aastat tagasi noortekeskusesse keraamikaahjud soetada - et huvilistel tegevust oleks. Juba mitu talve on jahimehed kohaliku kooli lapsi talvel metsa kutsunud, et loomade jälgi uurida, jahinduse kommetest ja ülesannetest rääkida ning lastes looduse vastu huvi äratada. Lõppeval talvel ehitati koos lastega metsloomadele söödasõimi ning eelolevaks suveks kavandatakse seltsi 12-14aastastele noorliikmetele - neid on lausa üheksa - ühiseid ettevõtmisi.

"Varem oli meil korraga ikka ainult paar-kolm noorliiget, aga nüüd, kui neid nii palju on, saab juba midagi korraldada," peab Janek Lainjärv oluliseks poistele rakendust leida.

Jahiseltsi noorliikmeks saadakse tavaliselt isa, vanaisa või onuga  jahil kaasas käima hakates. Kui lähemate sugulaste seas ühtegi jahimeest pole, võib ka mõni võõram jahimees noore huvilise oma hoole alla võtta. Oluliseks peetakse noortes huvi tekitada ja neile tegevust pakkuda.

"Kui laupäeva hommikul on jahileminek ees, siis reede õhtul jääb Sonda kõrtsi minemata,"  on jahimeeste sekka kuulumisel  Enno Vinni sõnul ka omajagu kasvatuslikku iva.

Usaldus on oluline

Kes alles täiskasvanust peast otsustab jahiseltsiga liituda, peab arvestama, et niisama lihtsalt see ei käi.  Kõigepealt on vaja  kahe vähemalt viieaastase staa˛iga seltsi liikme soovitust ning seejärel langetab otsuse seltsi üldkoosolek.

"Ka tagasilükkamisi on ette tulnud," tunnistas Enno Vinni.

Uustulnukatele soovitatakse alguses seltsi ühisjahtidel kaasas käia, et end meestele tuttavaks teha ja seltskonda sulanduda.

"Jahimees peab enda kõrval olevat jahimeest  usaldama - õlatunne ja usaldus on väga tähtsad asjad," toonitas Janek Lainjärv, et uute liikmete läbikatsumine on igati põhjendatud.