Jahimehed: karu peab inimest kartma

Kui Johannes Pääsuke 97 aastat tagasi esimese Eesti mängufilmi „Karujaht Pärnumaal" valmis väntas, oli see rohkem filmiajaloo kui jahi suursündmuseks.

Kui Juuru soostiku serval Tamme talu võpsikus selle aasta 17. oktoobril ligemale sajakilone noor isakaru oma otsa leidis, oli see kindlasti kohalik jahiõnne bingo, sest Pärnumaa sarnast karujahti tegelikult ju polnudki.

Jahimehele on suuruluki laskmine alati erakordne, tavainimesele põneva fakti teadvustamine, loomakaitsjale muidugi jälk tapmine. Aga oleme realistid. Karude arv on Eestis suurenenud ja neid tuleb elamutest eemal hoida. 1921. aastal kirjutati ajakirja Eesti Mets: „Viimased üks või kaks meie metsades ringi hulkuvat karu saavad lähiajal hävitatud". Nüüd arvatakse viimaste loendusandmete alusel Eestimaal olevat karusid 700 ringis. Möödunud aastal lasti ametlikult 57 karu, mis Eestimaa karude populatsiooni vaos hoiab. Juuru valla aladel on küllalt sageli karu nähtud ja ka lastud. 1999. aasta 7. septembril laskis Raivo Riis Maidla männikus ründava karu. Ott oli jäänud maanteel rekka ette ja saanud korraliku müksu. Kohalekutsutud jahimees pidi olukorra lahendama. Meetri pealt lastud trofee oli hõbemedali vääriline. Raivo kogenud jahimehena räägib,et vanasti peeti karu ikka laaneelanikuks, kuid nüüd on ta leidnud eluaseme väiksemates metsades, võsastikes, soode siirdealadel. Tuleb meeles pidada vanasõna: „Karu magab alati külast kukelaulu kaugusel".Selle aasta oktoobrikuul Arukõrtsu lähedal jälgis Rein Tommingas traktoris küllalt lähedalt suurt isakaru. See võis olla Ammassaarel elav isend, kes jahimehe Jaan Reiseri sõnul sügisel Tuura nisupõllul sageli pässamas ja tema koduaias ploome maiustamas käis, umbes 8-aastane karu olevat pojast saati Tuura lähedal metsades elanud.

Karu jälgi on nähtud Mahtra ja Härgla metsades, Järlepas, Vankse kandis ja mujalgi. Juuru kalmistul olid selle aasta suvel selgelt äratuntavad karu tegutsemisjäljed.Juuru valla jahimeeste pealik Villem Reinaas arvab, et suurte kiskjate arvukus on juba ohtlikult suurenenud. Tasakaalustatud seisu peab tagama inimene oma aruka tegevusega.

Jahimees, Tamme talu peremees Lembit Susi on oma panuse reguleerimiseks andnud ja tõusnud nüüd teiste jahimeeste seas pisut tunnustatumaks, karutapjaks. Laskja sõnul oli ta talu lähedal metsas aastaid märganud karude tegutsemisjälgi ja vahel Otti ennastki. Vahepeal nähti neid koguni kolmekesi ringi tatsamas.Kuidas see karuott siis kuuli ette jäi, kuuleme Lembitu enda suust: „Eks sellise looma laskmine on teatav risk ja pärast õnnestumist pisut kahjugi. Karu jättis värsked jäljed sigade söödaplatsile ja oli lootus, ehk tuleb veel uudistama. Tuligi! See oli umbes kella veerand seitsme ajal õhtul. Võsast tulles tõusis ta aegajalt kahele käpale, nuusutas õhku ja vantsis otse laskeulatusse. Eks siis tuli otsustada...".

Loomulikult ei arva keegi, et see mõni salaküttimine oli. Sellel aastal on maakonnal 5 karuluba, millest kolm juba realiseeritud. Laskmise mõte tekkis sellest, et karude liigne lähedus hakkas juba muret tekitama ja ega laskmiskihku ka eitada saa. Oli lootus, et juhus annab võimaluse ja see antigi. Jahimehele jääb emotsioon ja trofeenahk. Lihatulu läheb sektsioonile. Kohalik taksidermist Aigar Lukas on lubanud hinnatud trofee valmis teha. Karuotti oodatakse Tamme talu trofeede hulka ja kindla peale aukohale.