Jakob Hurda sünnitalust alguse saanud tarkusetempli tegemistest
Uue aasta hakul on ikka kombeks meenutada möödunut ja meie koolil on juba mida meenutada. Kas sa teadsid, et Himmaste algkooli maja on 127 aastat vana? Mõtle, mida need seinad on 127 aasta jooksul näinud-kuulnud. Kui palju nuttu ja naeru, kui palju muret ja rõõmu! Nende seinte vahel on tarkust nõudmas käinud mitu põlvkonda inimesi.
Nagu sa väga hästi tead ja aknast välja vaadates märkad - aastad pole vennad ja talved võivad teinekord ka taeva jääda. Alles möödunud talvel viskas taevast lund siiapoole ja sinnapoole - pane või Padaorg patta ja tee suveks sisse, hea soojal ajal jahutuseks võtta. Tänavu võta vaid peoga pori ja katsu porimemme teha. Nüüd, südatalvel, alles näitab ilm ka tahedamat ja valgemat palet. Samamoodi pole vennad ka pisikese külakooli aastad - mõnikord istuvad 1. septembril koolipinki 12 last, mõnikord kaks last. Mi-nu silmad on siin majas näinud paremaid ja halvemaid aegu. Oli aeg, kus maja kihas lastest, siis jälle oli nukralt vaikne ja justkui unne suikunud. Nüüd on minul taas suur rõõm näha, kuidas kool uuesti ennast unest lahti raputab, et uue hooga täita temale pandud ülesannet ja eesmärki - jagada koolitarkust. Meie koolipere on praegu üsna pisikeseks kuivanud. Ometi, mida pisem on pere, seda ühtehoidvam, töökam ja tugevam see on. Meie särasilmsed jõnglased ja töökad õpetajad armastavad oma vana maja, ja seda tunnen mina, vana kilk, kõigi oma kuue koivaga. Seda maja armastavad ka nende laste vanemad, sest mis aga koolis toimumas on, igale poole nemad oma nina pistavad ja nõu ning jõuga aitavad.
Mulle tundub, et ka ümberkaudne rahvas hoolib veel sellest Hurda Jakobi sünnitalust alguse saanud tarkusetemplist. Olid ju külavanemad need, kes lahkelt appi tulid puid kuuri la-duma. Küll neil töö käis kibedalt, ma vaatasin, et jalust ära sain. Halud lendasid nii, et vilin taga. Ei jäänud jõulutaadil see asi nägemata, kuulmata. Oli samuti platsis ja tühjade kätega ei tulnud temagi.
Koolivaheajal oli veel teinegi talgupäev, kus vallavanem ise emade-isade, õpetajate ja abilistega külg-külje kõrval hirmsat ilma trotsides puid ladus. Siit rõõm minul ja kooliperel suur, et kui talv siiski tulema juhtub, meie külma kartma ei pea. On koolitädil halgusid, mida ahju pista.
Teinekord on kohe hea tun-ne, kui midagi kellegi teise rõõmuks, ilma omakasu tahtmata lihtsalt hea pärast ära teed. On Eestimaa külades häid inimesi. Kuigi kangesti tahetakse ikka teistega võistelda, et oma pare-must kinnitada. Küll käib mõõduvõtmine selle üle, millises külas on kõvemad spordimehed ja millises külas on uhkem rahvamaja püsti pandud. Siinkohal peab ütlema, et Himmaste külal on hirmsat moodi vedanud. Pole siin uut ja nii uhket noortekeskust, pole poodigi, aga on midagi palju väärtuslikumat, mille üle kadedust tunda - oma kool! Seda luksust on vähestel küladel pakkuda.
