Jälgige oma keelekasutust - kas see ikka on eestlase jutt?

 (34)
eesti keel
Foto: Andres Putting

Rääkides eesti keelest, märgitakse ära, et see kestab veel vähemalt 50, 100 ja rohkem aastat. Arvan, et ajad on üle pakutud. Seda järgmisi seisukohti arvesse võttes.

Maailma rahvastik kasvab väga kiirelt. Eesti ei jõua sellele järele ja muutub hõredalt asustatud maaks. Rahvaste uputus jõuab siiagi. Ja nende keel on inglise või vene keel. Rahvast tuleb ka praegu sisse. Nad peaksid varsti eesti keele ära õppima. Üheks õppimise viisiks on raadio kuulamine. Paraku on selle diktorid sageli pudikeelsed või kiirrääkijad. Tavaline eestlanegi peab tõsiselt pingutama, et aru saada. Mida siis muulanegi peaks õppima? Kogu tekst on kirjavahemärkideta, Tootsi moodi kiireviljamahategemineoli!

Eestlased rändavad välja. Iga noor viib kaasa terve eestikeelse perekonna. Kui vanal ajal viidi naisi orjadeks, siis nüüd lähevad noored ise. Eestile on nad kadunud. See on suurmood, mida reklaamitakse meedias.

Meie ise aga võtame sageli kasutusele eestikeelse sõna asemel välislaenu. Miks, ei tea, vahel on mõlemad vormid korraga kasutusel, näiteks meeskond - tiim. Vanasti nimetati seda kadakasaksluseks. Kuulake hoolega tähtsate inimeste juttu, seal on kõik segi.

Üheks muulastel eesti keele õppimise mooduseks on meie laulude laulmine. See on viisi ja sõnade omandamine. Aga mida sa õpid, kui meie rahvusringhäälingus on enamuses ingliskeelsed laulud? Ja neid eestikeelseid laule on väga vähe, milles ka sõnadest võiks aru sada.

Ingliskeelseid laule reklaamivad saatejuhid kui imeilusaid ja vanu häid ameerika omi. Noh, tegelane välismaal käinud ja tuleb teadmisi kiita, originaalis.

Kui palju lauldakse tänapäeval peolauas ühislaule? Vist on see komme muutunud aastakümnetetaguseks. Ehk laulakski, kuid pole häid tekste ega viise. Laulma meelitaks ka head lauljad. Hoopis nõme on, kui eesti lauljad laulavad eestlastele inglise keeles. Ja kõik see toimub avalikult, mille vastu keegi ei protesteeri. Nagu oleks okupatsiooniaeg tagasi tulnud.

Üldreklaam on hakanud muutuma inglisekeelseks. Muudkui beibe ja parti, eksklusiivne veel pealegi. Imelik mõelda, et sellest peab aru saama eestlane, kelle kodune keel pole inglise keel.

Oleks loomulik, kui päev algaks ja lõpeks eestikeelse lauluga. Aga seda ei ole. Vähe sellest - lastesaatele järgneb kohe ingliskeelne laul. Juba Luter nõudis maakeelset laulmist. Aga nüüd see unustatakse ja sageli on laulud inglise keeles. Kas siis usutakse, et ainult laulu viis korvab kaasalauldavate sõnade sisu? Uute eesti sõnade loomine on peale presidendi sõnavõttu ära vajunud. Iga väljamõeldud sõna peaks kõlama eestipäraselt. Halvad on sõnad, kus on kolm kaashäälikut kõrvuti, heas sõnas rtäht sees. Sõnad sisaldagu astme- ja laadivaheldust, sujugu üldisse teksti.

Keeleküsimusi ei kajasta meedia peaaegu üldse. Ometi oleks see vajalik. Ja kui vaadata mingist teksti, ei saa vahel arugi, millest on jutt. Ikka kontrarünnak, pleiohv, fiiling.

Üheks viimaste aastate lööknumbriks on ropendamine, seda nii lauludes, kõnes, luuletustes. Jääb mulje, et asjatükk oleks muidu väga nigel, kui ropendamisega seda ei vürtsitata. Sinna juurde käib vandumine. Vanatühi kunagi öelnud, et talust saab kuidagi mööda, aga asunik kutsub tingimata sisse. Nii kutsutakse ka Eestisse teda alati sisse.

Eestipäraste kohanimede asemele kasutatakse sageli ajaloolisi saksa nimesid. Kokkuvõtteks võiks igaüks oma juttu jälgida, kas see on eestlase jutt. Rääkige kuulajatele nauditava kiirusega, loobuge ingliskeelsetest sõnadest ja väljenditest, arvestage väikesi lapsi, kes ei tea võõrsõnadest mitte midagi, õppige koosviibimistel laulma meie laule, rääkige poolperedes oma lastele eesti keelt.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare