Seejuures põhjendab valitsus tulude suurenemist oodatust kiirema keskmise palgatõusu ja tööpuuduse vähenemisega. See arvestatav tulude kasv võimaldab järgmisel aastal tõsta näiteks pensione keskmiselt 5,8%, mis on suurim pensionikasv viimase kuue aasta jooksul ning valitsus suurendab ka kõikide valitsemisalade palgafonde 5,1%. See kõik on kindlasti põhjendatud ja vajalik, aga kui omavalitsuste osas jääb tulubaas jätkuvalt samaks, on täiesti selge, et uus riigieelarve ei arvesta omavalitsuste vajadustega. Ka omavalitsustel on sarnaselt riigiga vajadus investeerida, arendada teenuseid ja nende kvaliteeti ning tagada igapäevane kohaliku elu korraldamine.

Kui valitsus eelarveläbirääkimistel omavalitsuste vajadustega üldse ei arvesta, on üsna selge, et kasvava inflatsiooni tingimustes jäävad omavalitsused virelema. See tähendab, et omavalitsuste teed jäävadki lagunema, uute kooli- ja lasteaiakohtade juurde loomine muutub aina küsitavamaks nagu ka huvihariduse ja sportimisvõimaluste arendamine ning väetimate eest hoolitsemine. Samuti muutub aina keerukamaks omafinantseeringu leidmine Euroopa Liidu struktuurivahendite kaasamiseks - sest reaalset raha jääb ju kasvava inflatsiooni tingimustes järjest vähemaks.

Lahendus saab siin minu meelest olla vaid üks - riigieelarve mahu tõusuga seoses peab tõusma ka omavalitsustele laekuva raha hulk. Riigieelarve kasvu võiks näiteks siduda omavalitsuste tulubaasi suurenemisega, et riigi edenemisest saaksid osa ka omavalitsused, see oleks õiglane. Sest kui omavalitsuste tulubaas tegeliku eluga sammu ei pea, toimub ju sisuliselt kohalike omavalitsuste väljasuretamine.