Jane Snaith: “Headust tuleb teistega jagada”

 (3)

Jane Snaith: “Headust tuleb teistega jagada”
Jane Snaith koos noorima pereliikmegaFoto: erakogu

"Miks me oleme just siin, kus me parasjagu oleme? Miks me teeme teinekord tegusid, mille üle pärast ehk isegi imestame?" Sedaviisi vastab Jane Snaith küsimusele, miks on ta võõraste laste aitamise oma südameasjaks võtnud.

"Tegelikult ei teagi, millest kõik päris alguse sai," ütleb Jane Snaith. "Ju see oli mingi sisemine sund."

Kunagi üsna ammu, Jane teismeeas, kutsus ajakiri "Pioneer" valmistama lastekodulastele mänguasju. Tema otsustas kaasa lüüa, koos emaga valmistati vahtkummist nii palju lelusid, et tuli esimene auhind ja reis tolle aja kuulsaimasse noorsoolaagrisse Artek.

"See oli võrratu elamus, terve suvi Musta mere ääres," meenutab Jane Snaith temale omase õhinaga. Aga sealt Musta mere äärest, võõraste laste keskelt, tuli ka ehk teadmine, et teistele head tehes võid ka ise head kogeda.

Algus Keilas, siis Haiba

"Kui ma kümmekond aastat tagasi Keilas töötasin, viis iga päev tee Keila SOS lastekodust mööda, tekkis vägisi tahtmine sisse minna, uurida, miks need lapsed on sinna sattunud, mida nad seal teevad, millega oma aega sisustavad," mõtiskleb Jane Snaith nüüd. "Ei ole ju ükski laps läinud lastekodusse vabatahtlikult, ei ole ükski laps süüdi selles, et ta sinna sattunud on."

Keila SOS lasteküla oli tolle aja kohta moodne ettevõtmine, ühe suure ühiselamu tüüpi maja asemel olid seal juba peremajad, 8-10 last majas koos asendusemaga. Jane Snaith hakkas siis ühes majas peresõbraks.

Jane Snaith: "Kuidas mind seal alati oodati... Ühiskond paneb lapse lastekodusse. Karistuseks tegude või tegematajätmiste pärast, mille on sooritanud lapse vanemad. Ja see karistus on pitser lapsele terveks eluks. Ei maksa arvata, et ainult vaeste perede lapsed lastekodusse satuvad. On lapsi ka uhketest kolmekordsetest villadest, kus vanematel pole lihtsalt laste jaoks aega."

Kui Jane Snaithi töö ja elukoht muutus - ta tuli elama Harku valda, hakkas aga tööl käima linnas - sai valmis Haiba lastekodu. Ka sinna otsiti toetajaid.

"Üks sõbranna küsis ühel päeval, kas ma ei tahaks kaasa tulla, viime Haibast mõned lapsed kinno," meenutab Jane Snaith nüüd aastetetagust lugu. "Olin sisimas seda kutset nagu oodanud, läksin pikemalt mõtlemata sõbrannaga kaasa."

Võttis lapsed perre

Loe veel

Nii saigi temast Haiba lastekodu toetaja. Ühel sellisel külaskäigul lastega vesteldes selgus, et nad tahaksid väga DVD-mängijat, et arendavaid filme vaadata. Jane Snaith koos abikaasaga kinkiski siis lastekodule filminäitaja.

"Eks abistamise esimesed sammud tavaliselt algagi materiaalsest abist," mõtiskleb Jane Snaith nüüd. "On ju vana tõde, et kõigepealt peab olema kõht täis, riided seljas ja eluase soe. Siis tekivad muud vajadused."

Nii see läks. Kuni naine võttis lastekodust enda kahele lapsele veel lisaks kaks teismelist kasvama.

Kas see tähendab, et Jane Snaith on nüüd nelja lapse ema?

Energiline naine ainult muigab selle küsimuse peale. "Arvan, et selline peremudel, mis veel mõnikümmend aastat tagasi kehtis, enam päris hästi ei toimi," ütleb ta siis. "Minul endal on kaks bioloogilist last, abikaasal on kaks last, kaks last oleme lastekodust oma perekonda võtnud. Nii et kokku on meil...," jätab ta küsimuse õhku.

Vaja on tugisüsteemi

Eesti lastekodudes on kokku natuke rohkem kui 1200 last. On selge, et üks naine või üks pere ei jõua ära teha tööd, kanda hoolt ja hoolitsust, mis jäi tegemata tuhandel naisel, tuhandel perel. Aga hooliva emana ja naisena Jane Snaith vähemalt püüab selle poole. Ta kuulub mitme mittetulundusühingu juhatusse, kes tegelevad vanemliku hooleta laste teemade ja lastekodude toetamisega.

"Riik peab seadma eesmärgiks mitte lastekodude ehitamise, vaid tugisüsteemi loomise, et pered - tavalised eesti inimesed - tahaksid ja suudaksid lastekodudesse sattunud lapsi perekonnas üles kasvatada. Mitmetes muudes riikides, näiteks Gruusias, kus peale sõda kasvas vanemateta jäänud laste arv drastiliselt, on seda teed mindud. Ja tulemused on märgatavad - mõne aastaga kahanes lastekodudes elavate laste arv kuus korda, nüüd on seal lastekodudes lapsi isegi vähem kui Eestis," räägib Snaith.

Mida aga öelda perele, kes kaalub lastekodust lapse võtmist, aga siiski veel kahtleb?

Jane Snaith muutub järsku väga tõsiseks: "Tuleb enne enda jaoks kõik selgeks mõelda ja läbi kaaluda. Küsimus pole ainult materiaalsetes võimalustes - kuigi ka nendes - vaja on ka hingejõudu."

Et ta ise on oma perre kaks last kasvama võtnud, Jane Snaith ei kahetse. Loomulikult on probleeme olnud, ka lastel omavahel - oleme ju kõik omaette isiksused aga...

Jane Snaith: "Olen kõigile lastele õpetanud, et headust tuleb jagada! Ja nad on kõik minu lapsed, kuulavad!"

Kui tahad aidata Eesti lastekodudes kasvavaid lapsi, siis vaata lähemalt www.omapere.ee või www.teresober.ee.

Osta koos Maalehega praktiline käsiraamat taaskasutamisest hinnaga vaid 4,99 €!
Vaata lähemalt

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare