JÄRJEJUTT: Soontagana kanged mehed - Jakobson ja prohvet

Ülemkohus seletab asju ainult konvendiga, aga mitte talumeestega. Konvent pole pööranud ülemkohtu poole. “Saadikutel jäi mulje, mida võis võtta kokku järgmisse: lihtsurelikkudega ülemkohus asju seletama ei hakka. Järgmisel päeval, 19, septembril, esitasid saadikud kaebuse Pärnu-Viljandi kreisikohtule. Palvekiri lükati tagasi, seletades, et kirjal puudub kaasas kihelkonnakohtu protokoll.

Möödus kümme päeva ja saadikud esitasid kaebuspalve Pärnu 2. kihelkonnakohtule. Kohtunikuks ei olnud keegi muu kui Roodi mõisaomanik Nasackin ise. Mõisnik otse vihastas niisuguse sammu üle: külamehed tulevad temale kaebama tema sammude üle! „Te tulete mulle oma rumalusi rääkima! Ise läksite Koonga vallakohtusse ja andsite teada, et ei taha uut renti maksta. Kes ei taha maksta, läheb jüripäeval kohast välja ja asemele tuleb uus, kes tahab see uus rent maksma. Mina seletan teile seadust ja pange tähele: kõik on hästi ja õieti tehtud. Nüüd minge koju!“

Uks löödi paukudes kinni ja saadikud seisid mõisa õues sama targalt kui tulles. Ehk olgu siis, et kihelkonnakohtult ei ole midagi head loota. Saadikud jõudsid koju rõhutud meeleolus.

Carl Robert Jakobsoni jutul

Tuldi Raademaa veskile, tuldi sepale. Vahetati mõtteid ja peeti aru, mis nüüd teha. Seniste saadikute käigud olid nurjunud, nad otse uksest välja visatud. Aga oota! Pärnus tuleb varsti põllumeesteseltsi peakoosolek kokku, läheme ja kuulame, mis nõu meile seal antakse.

Valiti saadikuteks: Mihkel Soontak, 60 aastat vana, Antsijaani talust; Prits Viljak, 58 a. vana, Altjüri talust, ja Mihkel Viljak, 27 a. vana, Raademaa saunast. Carl Robert Jakobsoni valimisega Pärnu Eesti Põllumeeste Seltsi esimeheks algas seal värske ja hoogus tegevus. Ta kujunes Eesti põllumeeste liikumise keskuseks ja enam kui 60 kilomeetri tagant sõideti maalt linna kuulama, mis Jakobson ütleb.

Peale õpetlikkude kõnede käsitas C.R. Jakobson ka poliitilist võitlust mõisnike ja nende käsilaste vastu: põllumehed peavad saama majanduslikult iseseisvaks, vabanema igasuguste eestseisjate ja teiste sõltuvusest. Pühapäeval varahommikul alustasid saadikud teekonda Pärnu. Peale lõunat peeti põllumeesteseltsi koosolekut, kus esines kõnega C.R. Jakobson. Koosoleku lõppedes kavatsesid saadikud temale jutustada oma raskest seisukorrast ja nõu küsida. Pärnu jõudes pandi hobune kaupmehe hoovi kuuri alla ja mindi siis koosolekule. Jakobsoni kõne osutus meestele otse uueks evangeeliumiks. Kõneleja esitas uusi sihtjooni põllumajanduses, selgitas uusi põhimõtteid omavalitsuse alal. Iga sõna kõneleja suust otse neelati. Kuulati põnevusega; kuulasid mitte üksi Mihkli mehed, vaid saalitäis liikmeid. Kui siis koosolek ametlikult lõppes, lähenesid Jakobsonile saadikud Mihklist, nendest elatanud Soontak talle juba näo järele tuntud kui vanem seltsiliige.

Jakobson kuulas tähelepanelikult meeste seletusi, esitas küsimusi ja mõtles. Ta otsus oli lühike ja selge: mehi tuleb abistada.

Samal koosolekul viibis ka ülempreester M. Suigusaar Pärnust. Jakobson pühendas ka Suigusaare küsimusse. Mõlemad olid tuttavad Liivimaa talurahva seadusega ja leidsid, et Mihkli võimukandjad olid talitanud mitme paragrahvi vastu. Jakobson ja Suigusaar soovitasid saadikutel pöörata Liivimaa tsiviilkuberneri parun Üxkülli poole.

„Olen selle peale kindel, et sellel käigul ei saa tagajärgi olema,“ seletanud Jakobson meestele. „Ametliku korra järele tuleb pöörata sinna ja selles siis siseministri poole. Muidu võidakse pärast ütelda, et miks pole saadikud läinud kuberneri juurde? Kuberner oleks asja ilma Peterburita seletanud.“ Suigusaar pooldas sama mõtet.

„Kuidas me saame kuberneriga rääkida, me ei oska vene keelt ,samuti ka saksa keelt mitte!“ kurtsid saadikud. Siin tuli meestele abiks Suigusaar: „Ma võin teile soovitada tubli noormehe, kes tuleb tõlgiks kaasa. Annan teile tema aadressi ja soovituskirja kaasa.“

See, mida saadikud siin kuulsid, oli hoopis muud kui kihelkonnakohtus ja vaimulikus ülemkohtus kuuldu. „Tulge pärast minu juurest läbi,“ oli ülempreester Suigusaar koosolekult lahkudes ütelnud.

M. Suigusaarelt soovituskiri

Esmaspäeval varahommikul mindi Suigusaare poole. Apostliku usu vaimulik võttis mehi lahkesti vastu. Veel kord harutati küsimus põhjalikult läbi ja Suigusaar andis mõned juhtnöörid, kuidas kubernerile esineda. Tõlgiks soovitas Suigusaar noormeest Tõnis Varest, kes õppis Riia vaimulikus seminaris. Vares oli Suigusaarel peaaegu kasupojaks, sest andekat noormeest edasiõppimisel toetas Suigusaar. (Tõnis Vares oli Eesti iseseisvuse ajal rahaministriks.)

Varese aadress ja soovituskiri taskus, lahkusid saadikud. Nii siis Riiga kuberneri jutule. Pärnust otsekohe Riiga ei sõidetud. Oli vaja varustada end vallavalitsuses passidega ja volikirjaga. Ka teeraha oli vaja hankida.

Sõideti tagasi Mihklisse. Tuldi uuesti kokku ja harutati seda, mida kuuldi ja soovitati Pärnus. Üksmeelselt otsustati saadikud Riiga saata. Hulga peale saadi natuke teeraha kokku, suurema osa kuludest pidid saadikud ise kandma.

Sõit Riiga kuberneri jutule

Jälle sõideti Mihklist Pärnu. Seekord saadeti esindajaid küüthobustega, sest Riiga sõideti Pärnust laevaga ja ühendust pidas laev vaid kaks korda nädalas. Meresõit juhtus ilusa ilmaga ja saadikud jõudsid õnnelikult Riiga.

Riias oli esimene käik Varese juurde. Ta tuli meestele lahkesti vastu ja võttis tõlgi kohused endale. Ilma pikema ootamiseta pääseti kuberneri jutule.

Kuberner parun Üxküll kuulas saadikute palve ja tegi hea näo ette. Meestel tärkas südames lootuse säde kuberneri vastutulekule. See aga kustus kohe, kui kuuldi kuberneri seletust: „Mina ei saa otsekohe midagi kindlat ütelda,“ oli kuberner meestele vastanud. „Ma pean koha pealt järele kuulata laskma, kas teie kaebus vastab tõsiasjadele. Jaa-„ kuberner mõtles ja silitas habet. „Pöörduge oma kaebusega Pärnu-Viljandi vaimuliku ülemkohtu poole, küll see seletab teie asja.“ Saadikud ehmusid selle soovituse peale. Kubernerile tähendati, et nad on juba seal käinud ja tühjade kätega minema saadetud. „Hm!“ Kuberner mõtles veidi enne kui vastas: “Jaa, kui see on konvendi otsus, siis võib ta renti juurde panna oma äranägemise järele.“

Selle peale tähendas Mihkel Viljak, et tema konvendi liige ja niisugust otsust pole konvent teinud. „Ma pean nägema konvendi protokolli. Võib olla, et konvent tegi selle otsuse ilma Viljaku juuresolekuta…Minge ilusti koju ja oodake, kuni ma olen selle asja läbi katsunud. Siis teatan sellest kirjalikult.“

Heakene küll, arvasid saadikud omavahel. Kuigi kuberner meile õigust otsekohe ei annud, aga ta lubas vähemalt järele kuulata. Küllap siis selgub, et rentnikel on õigus. Kui juba oldi Riias ja sõidukulud kantud, pöörati Liivimaa konsistooriumi poole – see ju kõigi kirikute ja konventide ülemvalitseja, harutasid saadikud ja läksidki kindralsuperintendendi poole. Neid kohuseid täitis praost Heinrich Otto Reinhold Girgensohn, Nikolai saksa koguduse õpetaja Pärnus.

Girgensohn oskas eesti keelt ja mehed võisid oma asja tõlgi abita ette kanda. Kõrge vaimulik kuulas meeste jutu ära, köhatas ja vastas siis õlgu kehitades: „Mina pole ilmalik valitsus ega saa muuta palju, katsun enda poolt asja heaks rääkida. Rendikõrgendamise asi ja üldse majapidamise asjad ei käi vaimulike asjade hulka. Seda peavad kohtud klaarima.“ Saadikud seletasid selle peale, et ilmalik valitsus pole Mihkli rentnikele renti juurde pannud, vaid nimelt kiriku eestseisja. Siin on tegemist just vaimuliku asutusega.

Nähtavasti katsus Girgensohn mehi kaelast ära saada ja ta küsis:„Millal teie Riiast välja sõidate?“ „Homme sõidame laevaga Pärnu“, vastasid saadikud. „Ka mina sõidan homme Pärnu, laeva peal räägime sellest pikemalt.“ Ka siin vaid lubati nagu kuberneri juureski.

Advokaadi rängad sõnad

Aega väljasõiduni oli ja mehed läksid Varese saatel hoovikohtu advokaadi Hermann Jürgensoni juurde nõu küsima.

Jürgenson olnud rahvuselt eestlane. Pärast meeste seletust arvustanud ta kuberneri tegevust: „Kuberner Üxküll oma ilusate lubadustega, aga halbade tegudega on Riia linnas kõige rohkem sõnnikut teinud ja praost Girgensohn seda usutavalt hästi haiseva saksluse virtsaga kastnud. Kui see rongakari on teie liha luude pealt ära söönud, siis ütlevad nad rõõmuga käsi hõõrudes: „See kõik on sündinud suure Jumala tahtmist mööda!“

Edasi andis Jürgenson nõu: „Kui teile kahe kuu jooksul kuberner Üxküll midagi ei teata, peate kohe pöörduma Peterburisse, olgugi, et praegu Balti mõisnike võim nii suur on, et nad ei karda õieti ministrit ega keisritki. Aga kaebama peate siiski, sest siseminister krahv Ignatjev on nende kõva vastane. Peterburis ometi nähakse, mis sünnib Baltimaal.“ See tüse jutt meeldis saadikuile ja advokaadi nõuanne ühtus Jakobsoni ja Suigusaare nõuandega: meestel tuleb minna siseministri jutule.

Seekord pöördi koju tagasi, et alustada teekonda Peterburisse üle Tallinna. See oli 12. oktoobril, kui saadikud käisid kuberneri juures.

Teekond tagasi

Järgmisel päeval alustati laeval tagasisõitu. Praost Girgensohn pidas oma lubadust; ta otsis saadikud laeval üles ja alustas juttu. Praosti huvitasid kõige rohkem sammud, mis mehed Riias olid astunud. Eriti oli ta huvitatud kuberneri vastusest. Mehed jutustasid kõigest, kuid mitte advokaat Jürgensoni juures käimisest, kes andis nõu minna kaebusega siseministri juurde. „Jaa, ma tahan seda asja järele kuulata ja teie asja kergitada,“ oli praost meeste juurest lahkudes ütelnud. Girgensohn Mihkli rentnike häda kuidagi ei kergendanud, küll oli aga saadikute Riias käimisest teatanud üksikasjaliselt pastor Schmidtile. Schmidt oli löönud käsi kokku ja põlastanud: „Kuhu mehed ometi julgesid minna! Riiga superintendendile minu peale kaebama ja temale kõik teada andma. Seda näeme veel!“ Mida pastor viimase lause all mõtles, jäi teadmatuks. Igatahes polnud see sõpruse ega järeleandmise väljendus.

Saadikud andsid aru oma Riias käimisest ja jäädi siis kuberneri vastust ootama.

Järve Jaani päritolu

Sagedamini kui kunagi varem kõneldi Mihklis Järve Jaanist ja ta prohvetlikest ettekuulutusist. Oli täitumas Jaani ennustus: kui Vastavale ehitatakse sild, lähevad Vastava ja Kurese peremehed oma kohtade pealt ära. Vastaval olid nüüd sild ja kirikuvalla rentnikele kohad üles üteldud. Kontrahid olid juba enamasti uute rentnike käes. Lahkumine oli vaid aja küsimus, sest uute peremeeste tulek toimus eeloleval jüripäeval. Tuletati meele veel teisigi Jaani ennustusi, mis juba täide läinud ja mis täitumata.

Kes oli see mees, kes nägi ette sündmusi kauges tulevikus ja kelle pea ümber põimiti prohveti aupaiste? Võrreldes vanarahva mälestusi ja kõrvutades neid Mihkli kirikuraamatutega, jõutakse enamvähem kindlale otsusele, et prohveti nime kannud mees ei võinud keegi muu olla kui Järve külas Annuse talu omaaegne peremees Jaan. Mõnel pool nimetati teda ka Järva Jaaniks, mis laseks aimata, nagu oleks prohvet Jaan Järvamaa päritoluga. Ometi tegutses Jaan Mihkli kihelkonnas; harva ulatudes ka Lihulasse, Hanilasse ja Pärnu-Jaagupisse.

Annuse Jüri poeg Jaan on sündinud 16. oktoobril 1768.a. vanarahva jutu järele olnud Jaan juba enne sündimist prohvetiks määratud. Jaan sündinud Koonga karjamõisa Palatu heinamaal ja enne sündi tulnud keegi hall mees naise juurde ja ütelnud: „See poiss peab imet tegema ja imet nägema.“ Kuidas naine veel oktoobrikuus heinamaale läks, selle üle võib kahelda. Vahest on rahvasuu teinud tema sündi luulelisemaks, või sattus ema heinamaalt läbi minema enne lapsesünnitamise momenti? Annuse Jüri andis kohapidamise poja Jaani kätte jäädes mõisa- ja kirikuraamatute järele peremehe nimekandjaks edasi. Jaani meeltesegaduse ilmnemisel läks talu Jüri õemehe Aadu kätte. Aadu ei pidanud kaua talu, sest 1813.a. tuli sinna peremeheks Jürna Jaan, kellest said hiljem Jürgensonid- Annuse talu kauaaegsed pidajad.

Kas prohvet või vaimuhaige?

Puhus priske tuul ja Raademaa tuulikus käis jahvatustöö. Külamehi on tulnud veskile. Nad peavad aga järge ootama, sest kirikhärra viljal on eesõigus. Mehed istuvad veskis ja jutt on kaldunud Järve Jaanile. Püütakse meele tuletada, kas ehk Jaan on midagi ütelnud ka Kurese ja Vastava meeste protsessi kohta. Ei, seda pole prohvet ette kuulutada teadnud.

Vaieldakse selle üle, kas Jaan oli ikka tõesti prohvet või vaimuhaige, kes ajas igasuguseid jampsijutte, mis hiljem juhuslikult täitusid.

„Jaani prohvetiks saamine näitab, et ta polnud täie aruga. Vanaisa on mulle seda mitu korda rääkinud.“ “Kuidas sina oled seda kuulnud? Jaani prohvetiks saamise lugu räägitakse ju mitmet moodi.”

“Jaan oli suurest hirmust oma mõistuse kaotanud. Tema ise rääkinud sellest kui nägemusest. Jaan sõitnud koos külameestega Virtsu silku tooma. Teised mehed jäänud Mustu kõrtsi ette hobuseid puhkama, Jaan aga sõitnud üksi eel. Mustu nõmme vahel kuulnud Jaan ahelate kõlinat lähenemas. Jaan arvanud, et tantsukaru on tantsitaja käest lahti pääsenud ja tuleb talle järele ja murrab maha. Jaan hüpanud vankrilt maha ja roninud tee ääres tamme otsa, hobune läinud omapead edasi. Kõlin tulnud üsna Jaani lähedale ja kadunud siis äkitsi ära; Jaan pole midagi näinud, aga kõlinat kuulnud küll. Jaan oodanud tükk aega külamehi järele tulevat, aga mehi pole tulnud; ta roninud siis puu otsast maha, lõiganud tugeva tammekepi pihku ja läinud jala Türni randa. Jaan jutustanud silgupüüdjaile oma lugu ja juba siis pandud tähele, et ta mõistus pole enam korras.”

“See pole nii! Prohvetiks saamine olnud sedasi: Jaan niitnud heinamaal, kui korraga tulnud ta juurde valges riides mees ja ütelnud: ”Viska vikat maha ja tule mu järele!” Jaan visanudki vikati maha ja läinud valges riides mehe järele.

“Kuhu ta Jaani oli viinud?” küsiti jutustajalt.“ Seda ma ei tea. Küll aga hakanud Jaan selle järele ette kuulutama tulevasi asju.”

“Alt ära!” hüüdis mölder ja laskis kolust uue viljaveskikivile. Mees alumisel korral tõmbas viimase jahu kirstustkotti ja sidus kotisuu kinni. Soo, nüüd oli järg külameeste käes. Neil oli uudsevilja vähe ja järg käis rutem ootajate reast läbi.