JÄRJEJUTT: Soontagana kanged mehed - õnn näib olevat talumehed lõplikult hüljanud

Rittig arvas omalt poolt, et Keblaste Üxküll toetab mehi kinnisvarade äravõtmise küsimuses. Pealinna sõbrad arvasid, et konvendi koosolek, kus vallasaadikuid söödeti-joodeti, toimus kuberneri salajasel soovil…

Kõneldi veel hulk aega poliitikast ja mõisnike vägivallast Baltimaal: eriti veel seal, kus talud on rendi alusel. Et saksa soost pastorid selles kampaanias kaasa töötavad, on arusaadav ja käegakatsutav. Õhtuse rongiga lahkuti Peterburgist.

Rittigi ähvardati hullumajja saata

Kui Viljak ja Rittig Peterburgist tagasi jõudsid, ootasid Rittigit halvad uudised ees. Rittigi poolehoid kirikuvalla talupoegadele ja konvendil nende huvide kaitsmine ei võinud jääda vastasrinnalt karistamata. Selleks võeti esmajoones käsile majanduslik surve- see mõjuvaim abinõu kõigil aegadel.

Vaevalt oli Rittig lahkunud kodunt, kui vastasrind asus tegevusse. Võrungi mõis oli, nagu juba eespool mainitud, kroonumõis ja Rittigi käes rendil. Kuigi lepingu tähtaeg oli lähedal, polnud kumbki pool lepingut üles ütelnud ja nii pidi see automaatselt edasi kestma. Niin oli see varem toimunud, nii pidi see ka nüüd minema. See oli Rittigi arvamine. Koju jõudnuna kuulis Rittig, et Võrungi mõisa tuleb jüripäevast uus rentnik sisse. Ja uueks rentnikuks ei ole keegi muu kui Kõima Ditmari vend!

Nagu hiljem selgus, oli see seljatagant antud hoop leidnud aset Riias. Kroonumõisade rentimist toimetas Riia toomkohus, mis koosnes aadlikest. Rittigile anti süüks, et ea pole kõiki lepingutingimusi täitnud. Kui aga rentnik eksis lepingu vastu, loeti see tühistatuks ilma ülesütlemiseta. Nii saadigi ta Võrungilt minema, kuigi lepingu rikkumine seisis vaid vormiveas.

See oli Rittigile majanduslikult raske hoop, sest kuhu panna inventar, peaasjalikult aga loomad? Kas kevadel tühja hinna eest ära müüa?

Teispoolt võeti tarvitusele administratiivsed surveabinõud. Seda talle veel ei kuulutatud, küll aga valmistati ette, et parajal ajal tarvitusele võtta. Kuberner parun Üxküll oli saanud kuulda, et Rittig läinud talupoegade esindajana Peterburisse ja enne seda kirikukonvendil hoidnud talurahva poole.
“See on otse talupoegade ülesässitamine… Kui ta ei loobu nende jõugust, lasen ma pista mehe hullumajja!” selle otsuse oli kuberner teinud oma sekretäri kuuldes.

Vaevalt oli Rittig saanud mõned päevad kodus olla, kui talle saabus salajane kiri kuberneri sekretärilt, milles teda hoiatati. Kuberneri sekretäriks oli Rittigi naisevend.

Ei olnud kahtlust, et Rittigi vastu võeti hoolimatud abinõud tarvitusele, et teda tuua tagasi mõisnike ridadesse.

Pärast kirikukonvendi lõhki minekut olid saksad vihased. Eriti vihased oldi Mihkel Viljaku peale, kellele pandi süüks konvendisaadikute ülesässitamine ka Peterburis käigud. Oma pahameelt avaldasid nad avalikult ja mõisateenijate kaudu pudenes salajasi sepitsusi ka külasse. Teadmata kust poolt, levisid kuuldused, et saadikud ei pea enam päevavalgust nägema.

Uuesti kuberneri juurde

Jüripäev oli lähenemas. Kubernerilt ei saadud ikka veel kirjalikku teadet. Riiga sõit oli möödapääsmatu. Ei olnud kahtlust, et siseministri kirja peetakse Riias kinni.

Riiga sõit oli kardetav. Väga võimalik, et saadikud vangistatakse Riias või sealt tagasi tulles. Mihkel Viljak ütles, et tema sõidab üksi, kui ükski ei julge kaasa tulla. Kaasa tulema aga peaks keegi, sest vangilangemise korral toob teine mees vähemalt sõna koju. Lõpuks sõitis kaasa Jüri Soontak. Pärnus asuti laevale. Riias pöörduti endiselt Tõnis Varese poole. Temale tehti asjakäik Peterburis teatavaks.

“Meie käik kujuneb kubernerile hapuks õunaks,” tähendas Vares Viljakule, kui see oli oma jutu lõpetanud. Vares oli veidi erutatud oma saatuse pärast. Arvas aga, et temal on seljatoeks vaimulik seminar. Igatahes see juba oma kasvandiku toob vanglast välja.

Igaks juhuks koostati telegrammitekstid, kui saadikute käsi peaks halvasti minema, see on: kui neid peaks vangistatama. Üks telegramm oli määratud siseminister Ignatjevile ja teine prof. J. Kölerile, kes siis nende vabastamiseks Peterburis samme astub.

Mindi kuberneri poole ja paluti jutule võtmist. Seda lubati juba samal päeval. Ootetoas oli teisigi jutule soovijaid. See rahustas saadikuid: vangistamise korral vähemalt võõraid pealtnägijaid. Kuberner ei avaldanud ministri kirja Mihkel Viljak seisis nüüd teistkordselt kuberneri ees.

Lühidates lausetes kirjeldas ta rentnike rasket seisukorda, keda jüripäeval ootab kohtadelt väljatõstmine. Kuberner oli saadikutele esimesel korral lubanud asja järele kuulata, sellest on möödunud kuid, kuid vastust pole saabunud. Nüüd on vanad rentnikud saatnud saadikud kuulama, mida ütleb kuberner. Vares tõlkis vene keelde.

Kuigi Viljaku ettekanne toimus viisakalt isegi alandlikus vaimus, paistis see kubernerile- seda see tõepoolest oligi- etteheiteks aeglase korralduse eest. Kuberner parun Üxküll vastas järsult: “Mina pole siin mitte mõne kirikuvalla külamehe pärast, mul tuhat tähtsamat toimingut. Kui tuleb kordjärg teie asja kätte, eks siis saate minu otsuse teada.” Saadikuid see vastus ei rahuldanud.

Viljak mainis, et kirikuvalla rentnikud on oma häda kurtnud ka siseministrile krahv Ignatjevile ja siseminister oli lubanud oma otsusest teada anda Liivimaa kuberneri kaudu.

Viljak jättis targu mainimata, et saadikud juba teist korda käisid siseministri juures. Kuberner lootis mehi minema saata ja luiskas lihtsalt: “Siis peate ootama, kuini see otsus tuleb… Mina seda küll ei tea.”

Kuberner tõusis püsti, tähendab: vastuvõtmine on lõppenud. Nüüd pidid saadikud tooma esile valusama koha. Viljak kõrgendas tooni, kui, rõhutades iga sõna, ütles: “Minister teatas meile, saadikutele, isiklikult, et ta on nimelt selle otsuse juba 1.detsembril läinud aastal saatnud Liivimaa kubernerile, et seda avaldada kirikuvalla talupoegadele. Härra kuberner, kas meie peamenüüd telegrammiga siseministrile teatama, et tema otsus on kaduma läinud?”

Kuberner seisis vihase näoga. Lõppeks lausus: “Oodake, ma tahan aktid läbi vaadata.” Kuberner läks ühes sekretäriga teise tuppa. Saadikud jäid ootama. Oli ju kuberneri sekretär teatanud oma õemehele Rittigile, et ministri vastus on seal, pandud aga kõrvale, kuini rentnikud kohtadelt on välja tõstetud.

Aeg venis. Saadikud tundsid juba muret oma saatuse pärast.“Kas meie jaoks ei seata juba vangikonge valmis?” Nagu hiljem kuuldi, leiti ministri kiri kaustikust kohe üles, kuberner aga pidanud nõu. Mida saadikuile vastata. Muidu saadavadki telegrammi siseministrile.

Lõpuks tuli kuberner vastuvõturuumi ja teatas saadikutele: “Ma leidsin nüüd ministri kirja üles, aga praegu mina ei saa seda teile teada anda, samuti ka oma otsust. Enne tahan ära kuulata kiriku-eestseisja, vaimuliku kohtu ja Mihkli kiriku konvendi seletused. Alles siis saate otsuse teada. Jumalaga!”

Kuberner pööras kannapealt ümber ja lahkus teise tuppa. Saadikudki pidid lahkuma, kuigi tühjade kätega: ministri kirja sisu neile ei avaldatud! Kuigi neil oli teada ministri seletus, puudus selle kirjalik teadaanne, millele oleks võidud toetuda. Enne Riiast lahkumist käisid saadikud advokaat Jürgensoni juures.

Kui Jürgenson kuulis, et Rittig Võrungi mõisast lahti on, ütles ta saadikuile: “Ühes sellega on Rittig ka kihelkonna vöörmündri kohalt lahti. Tema asemele astub nüüd uus Võrungi rentnik Ditmar. Sinu asemele aga, armas Viljak, saab mõni Ditmari tallipoiss.”

Revident tuleb!

Pärnusse tagasi jõudes astusid saadikud ülempreester Suigusaare poole. Siin ootas neid ees prof. Köleri kiri, mis oli saadetud Suigusaare nimele, nagu Peterburis käies kokku lepitud. See sündis ettevaatuse pärast, sest oli karta, et saadikute nimele saabuvad kirjad kas kõrvaldatakse või loetakse läbi. Käis ju post sel ajal mõisade ja kirikumõisa kaudu, kelledel olid kirjakandjad ametis.

Oma kirjas teatas Köler, et keiser Aleksander III oli määranud senaator N. A. Manasseini revideerima Liivi- ja Kuramaa kohtuid ja ametiasutusi.

Manassein olevat vabameelsete vaadetega riigimees ka Balti aadli vastane. Senaatori ametisse astumine ei olevat aga veel toimunud.

Saadikute tuju tõusis. Nüüd tuleb Riiga kõrge ja erapooletu riigiametnik, kelle poole võib otsekohe pöörduda. Samas otsustati igaks juhuks juba kohe saata telegramm Manasseinile, sest uppuja hakkab kinni ka igast õlekõrrest. Oli ju jüripäev ukse ees ja rentnike väljatõstmise hädaoht käegakatsutav. Ülempreester Suigusaar koostas telegrammi ja see saadeti Kölerilt antud aadressi järgi Peterburisse. Manasseinilt tuli vastus veel samal päeval.

Telegrammiga teatas Manassein, et tema võib kaebusi läbi vaatama hakata siis, kui oma revideerimist on alanud koha peal ja paigas, kus kaebus on esitatud.“ Riiga jõudes saan teie asju täpselt jälgima. Annan nõu seniks kõigile korraldustele alluda, mida seaduse põhjal nõutakse.”

Manasseini telegramm taskus, lahkusid saadikud Pärnust ja jõudsid keskööl koju.

Külamehed tulid Viljaki juurde kokku- sepal ja veskil käis alati inimesi ja see ei paistnud kellelegi silma. Saadikud andsid oma käigust aru. Ei midagi rõõmustavat polnud sellelt teekonnalt kaasa toodud. Telegramm oli. Kuid see ei kaitsnud veel talupoegi, sest senaator oli Riiga saabumata ja ametisse astumata. Tuli vaikselt alistuda oma saatusele, olgugi, et seda määrasid kirikuülemus ja sakslane-kuberner.

Rittig tehti taltsaks

Varsti pärast Riiast koju jõudmist Rittig kutsus Mihkel Viljaki oma jutule Võrungisse. Tal oli Viljakile palju uudist rääkida: Kuberner olevat põrguviha täis, sest siseminister saatnud kubernerile krõbeda kirja. See olnud kohe pärast saadikute Peterburis käimist. Kuberner saatnud oma sekretäri – Rittigi naisevenna –Võrungisse läbirääkimisi pidama. Rittig loobugu Mihkli kirikuvalla asjadesse segamast, vastasel korral laseb kuberner ta Riias hullumajja paigutada. Kui aga Rittig aru pähe võtab, muretseb kuberner selle eest, et Rittig saab väikese Võrungi asemel suure Võlla mõisa rendile.

Sekretär lisanud veel juure, et see mees – parun Üxküll – ei põrka ühegi teo eest tagasi, kui seda on vaja teha mõisnike huvides.

Viljak kuulas ja mõtles. Rittigil vaevalt jääb teistteed valida kui toimida kuberneri soovi kohaselt. Advokaat Jürgenson Riias oli seletanud, et Rittigil pole enam hääleõigust Mihkli konvendil, jüripäeval kaotab oma esinduse hoopis.

“Mul ei jää teist teed üle, kui ma ei taha pankrotti minna,” lausus Rittig lõpuks…

Hiljem talitaski Rittig nii, et ta sai veel samal kevadel suure Võlla mõisa rentnikuks. Kaua ta seda mõisat ei pidanudki. Seks korraks oli ta aga Mihkli talumeeste ridadest välja löödud.

Vastasrindlased talitasid armuta.

Vastasrind ei maganud, vaid ajas asju järeleandmatult, peremeeste palvetest hoolimata ja armuta. Kiriku eestseisja andis kohtusse kaebuse, et kohus puhastaks jüripäeval talud tõrkujaist rentnikest ja annaks üle uutele rentnikele, kellega sõlmiti kontrahid. Külas räägiti veel, et konvent esitanud kaebuse Pärnu-Viljandi ülemkirikukohtule. Mida see kaebus sisaldas, seda teada ei saadud. Sellepärast saatsid rentnikud 9. jaanuaril Liivimaa kubermangukohtule palve, et seletataks neile konvendi kaebust ja üldse nende asja sellega, et kõrgem kohus teeks vaimulikule ülemkohtule vastava ülesande.