Järva tüdrukust Viru Mariks
Tema lahkumisest lumesajusel jaanuaripäeval 1997.a. ei ole möödas ju palju, ometi tundub vahel, et Aino Pajust ja tema ajast lahutab meid juba terve igavik. Mõelgem end siis hetkeks ajas tagasi…
Järvamaal Albu vallas väikeses Kaalepi külas 1935.a. sündinud Aino Paju noorusaeg mööduski Tammsaare-mail. Seidla algkoolile, Paide Keskkoolile ja Viljandi kultuurikoolile järgnes Järva-Madise kultuurimaja juhataja ametikoht aastail 1959-1966. Järgnes kutse Haljalasse, siinse kultuurimaja kunstilise juhi ametikohale. 1. augustil 1966 võttis Aino ameti vastu.
Temast sai virulane.
Ühtlasi sai täiesti uue hingamise kogu Haljala kultuurielu, iseäranis aga näitemäng – see Aino Paju suur kutsumus ja kirg, tänu millele Haljala kultuurimaja isetegevuslik näitering saavutas peaaegu professionaalse taseme, mida tunnustati üle maa.
Ka kultuurimaja direktorina aastail 1970-1990 polnud Aino niivõrd administraator, kuivõrd näitejuht, näitleja, maja hing igas mõttes. Loetletagu siinkohal tema menukamaid lavastusi: „Kolm korda helis-tada“ (1966), „Kaheksa armastavat naist“ (1972), „Charley tädi“ (1973), „Esmaspäev on hirmus päev“ (1974), „Vigased pruudid“ (1976), „Vargamäe“ (1978), „Vaikne pühapäeva pärastlõuna“ (1986), „Kallimast kallim“ (1991). Mõistagi pole see loetelu täielik.
Samas jätkas Aino Paju enesetäiendamist, lõpetades töö kõrvalt 1971.a. Tallinna Pedagoogilise Instituudi näitejuhtimise eriala. Peagi järgnes Tartu Ülikool, mille Aino lõpetas diplomeeritud psühholoogina 1979.a. Kui täna kõneleme elukestvast õppest, siis Aino Paju jaoks oli pidev eneseharimine loomulik osa elust.
Ent kultuurimaja direktorina tuli Aino Pajul rinda pista ka hoopis maisemate muredega. Aino on meenutanud, kuidas esimesel tema-aegsel kolhoosi lõikuspeol vanas kultuurimajas (nooremale lugejale: praeguse vallamaja vasakpoolses tiivas, kus kunagi asus Haljala pastoraat, tegutses 1957-1982 Haljala kultuurimaja) 1966.a. sügisel lubas Haljala kolhoosi juhtkond, et viie aasta pärast peetakse pidu juba uues majas. Tegelikult tuli seda uut maja oodata üle 18 aasta…
Kopp löödi maasse alles 1979. aasta augustis – kohal, kus pikka aega seisnud Haljala vana koolimaja oli lammutanud kolhoos sama aasta jaanuaris. Maja esialgne valmimistähtaeg oli 1981. aasta suvi, tegelikult tuli aga ületada tervelt viis uut valmimistähtaega.
1982. aasta jaanuaris peatati maja ehitus kõrgemalt tulnud korraldusega – sotsialistlik põllumajandus vajas juurde tootmishooneid, mitte vaimutempleid. Maa vajas sõnnikut, mitte soola…
Võib vaid oletada, kuidas möödusid need kurnava positsioonisõja aastad ühe õblukese naisterahva jaoks, kes kõigele lisaks oli korduvalt keeldunud NLKP-sse astumast ja kelle terav keel tema jaoks nii mõnegi toonase ukse sulges. Ja samas võib ette kujutada, mida tähendas Aino Paju jaoks 15. veebruar 1985 – tänase Haljala rahvamaja avamispäev. Saabusid kolhoosiaegse Haljala kultuurielu parimad päevad, eeskätt materiaalses mõttes. Aino ise lahkus aga direktori-ametist seoses pensionile minekuga 1990. aasta augustis, tema koha võttis üle Elve Veldi. Ainost sai Haljala kooliraamatukogu juhataja, õpetaja, õpilaste näiteringi juhendaja.
Ja muidugi jätkus tema ülesastumine ülimenuka Viru Marina. Selle populaarse tegelaskuju lõi Harry Veldi kunagiste Viru mängude taidluskava tarbeks, ent Mari hakkas märkamatult elama oma elu ja oli oodatud esineja 1980-1990. aastate ajalehevestetes, aga ka televisioonis. Ajastuomane ridade vahelt ütlemine tähendas köiel-kõndimist ning just see tegi Viru Mari rahva seas omaks. Salakeel sidus. Kuni päris lõpuni…
Kas suudame eales taibata üheainsa inimese kordumatust?
