Põhjused, miks hundi kodustamine inimestele vajalik oli, ei ole lõpuni selged. Levinuim versioon on, et hunt kaasati abiks jahipidamisel. Hundid ja inimesed pidasid jahti väga sarnastel meetoditel. Mõlemad tegutsesid rühmadena ja mõlemad liigid on loomariigis tuntud selle poolest, et suudavad läbida järjest väga pikki vahemaid.

Teise versiooni kohaselt olid koerad hoopis esimesed lihaloomad ja kasulikud jällegi nende võime poolest koos inimestega hoogsalt liikuda. Näiteks koos lehmaga suudab inimene läbida oluliselt lühema vahemaa.

On olemas ka versioon, et koer oli vajalik inimestele jäätmemajanduse korralda miseks. Nimelt võisid koerad toidujäätmete sööjana anda inimestele olulise eelise ellujäämiseks roiskumisel levivate bakterite ja muude parasiitide keskel.

Ei tohiks alahinnata ka koera mentaalset tähtsust inimestele, mille olemuse kirjeldamine oleks isegi keerulisem praktilistest põhjustest. Kõik inimese ja koera kooseksisteerimise alguse versioonid ja põhjused võisid toimida ka koos ja neid võis olla teisigi.

Peale koera surma

Inimesed on väga varakult koera meeles pidanud ka pärast tema surma. Vanimad avastatud koerte matused ulatuvad kiviaega, üle kümne tuhande aasta taha. Tervete skelettide leidmine näitab, et vähemalt paljudes kiviaegsetes kultuurides oli koera tähtsus piisavalt eriline, et teda maeti tervelt, ilma eelnevalt nahka pistmata.

Aja jooksul on inimeste arusaamised koertest ja endast palju muutunud ja koeri on kasutatud nii jumalatele ohverdamise eesmärkidel kui uskudes nende vajalikkust inimeste jaoks teispoolse elu korraldamisel. Heaks näiteks on Araabia rännumees Ibn Fadlani kirjeldus varjaagide matusetseremooniast, kus surnud isandale seltsiks ohverdati ka koer. Koera lohutuseks peaks märkima, et ohverdatute seas oli inimenegi.

Kalmete rajajad

Jõelähtme kalmed rajati umbes kolm tuhat aastat tagasi. Sarnaseid ümmarguse põhiplaaniga kalmeid võib leida Skandinaaviast Aasiani. Nende levikut on paljud teadlased seostanud indoeurooplaste levikuga, kes oma arvatavast algkodust Lõuna-Vene steppidest levisid ühelt poolt üle Euroopa ja teiselt poolt Aasiasse kuni Põhja-Indiani.
Nagu Soome keeleteadlased (Jaakko Häkkinen jt.) viimastel aastatel veenvalt on tõestanud, jõudis ka Läänemere idakaldale indoeuroopa keel enne soomeugrilasi, kes on osutunud küllaltki hilisteks tulijateks. Akadeemik Valter Lang on jõudnud arheoloogiliste järeldustega samuti samadele seisukohtadele. Siinsete varasemate kivikirstkalmete ehitajad olid keeleliselt suure tõenäosusega veel üsnagi „tõupuhtad" indoeurooplased.

Rebala muuseumi kõrval asuvad rekonstrueeritud Jõelähtme kalmed on tolleaegse Skandinaaviast lähtunud muistse kultuuri nähtavaim ja ka põnevaim mälestis.

Koerad teisel pool aeda

Kivikirstkalmeid on Eestis teada sadu ja peamiselt asuvad nad rannikuvöötmes ja Saaremaal. Kalme keskel asuvasse kivist kirstu asetati lahkunu ja kalmet ümbritses ringikujuline kivimüür. Ringi otstarvet või sümbolit on püütud seletada erinevalt. On arvatud näiteks, et see võib tähendada sümboolset piiri inimese kodu või mikromaailma ümber. Teisalt on pakutud, et ring tähendas algelist ümmargust elamut. Ka on arvatud, et ringi näol on tegemist päikeseringiga. Samas võis kivimüür tähendada lihtsalt aeda, mis teda eristaks elavate riigist. Kui naabreid liiga tihedalt pole, on ju ümmargune aed geomeetriliselt kõige otstarbekam. Aed ei pruukinud olla selleks, et elavad surnuid ei häiriks. Inimesed soovisid ka seda, et surnute hinged elavaid ei segaks.

Jõelähtme kõige suurema kalme küljes olev eraldi poolring koertele on jällegi omaette põnev nähtus. Sellist lahendust mujalt ei teata. Miks ei asunud Jõelähtme ühes kalmes koerte skeletid inimestega koos ringi sees nagu mujal. See oleks ka arusaadav, eeldades, et koerad olid mõeldud inimestele seltsiks? Kas koerad olid ikkagi piisavad "isiksused", et neile tehti eraldi kalme? Või oli tegemist veel mõne muu sümboliga?

Mütoloogilised koerad

Koerte matmine koos inimestega on mingil määral kindlasti seotud muistsete rituaalidega. Kuna meil pole nii kaugete aegade taguseid kirjalikke allikaid nende rituaalide kirjeldamisest, võiks otsida koertega seonduvat mütoloogiast.

Võttes arvesse kalmete ehitajate saabumissuunda, võiks koera sümboli otsimisel esmalt heita pilgu Skandinaavia poole. Muinasskandinaavia mütoloogias on sarnaselt teistele indoeuroopa kultuuridele koeri seostatud just surma motiividega. Sealne tuntuim mütoloogiline koer oli Garmr. Tema perenaiseks oli skandinaavlaste surmajumalanna Hel ja tööks oli valvata aheldatuna surnuteriigi sissepääsu juures.

Otseselt seostada peamiselt viikingiaegset Skandinaavia mütoloogiat Jõelähtme kalmetega on muidugi küllaltki libe tee. Tolleaegsed teadaolevad matusekombed ei anna selleks alust. Ja ka ajaline erinevus on küllalt suur. On ju viikingid tuhande aasta tagant pigem meie kaasaegsed kui nende, kes ehitasid Jõelähtme kalmed kolm tuhat aastat tagasi.

Samas on indoeuroopa jumalatel ja müütidel väga palju sarnaseid jooni erinevatest ajastutest ja erinevatest geograafilistest kohtadest.

Liikudes ajaliselt kaugemale ja samas Jõelähtme kalmete loomisele lähemale, kohtame muistsete kreeklaste koera Kerberost. Tema oli samuti surnuteriigi jumala Hadese teenistuses valvurina. Ka nimedes võib Skandinaavia ja Kreeka kolleegidel sarnasuse leida. Kerberose omapäraks oli see, et ta omas kahte või kolme pead.

Koera kui teispoolsuse valvuri sümbolit võib ka leida veelgi kaugematest indo-euroopa kultuuripiirkondadest.

Jõelähtme kalmetega samast ajast pärinevat hinduistlikud usulised tekstid - vedad. Sealt leiab muistsete aarialaste surmajumala Yama. Yamal oli kaks koera, kes samuti valvasid surnuteriiki. Peale selle on Yamat peetud ka lõunasuuna valvuriks. Siin on muidugi raske märkimata jätta, et ka Jõelähtme kalme puhul asub koerte kalme suure kalme lõunaosas.

Naeruväärne vandenõuteooria või kultuurilised seosed?

Kuulutada Jõelähtme koerte kalme muistsetele põrguvalvuritele kuuluvaks on tegelikult ajaloo mõistes vastutustundetu liialdus. Kuna kuskilt mujalt kalmetest pole sarnaselt ehitatud koerte kalmet veel leitud, ei saa teha ka laiemaid järeldusi ja selle rajamise põhjused ja motiivid võivad olla täiesti arvamatud.

Samas leiavad ajaloolased ja ka teiste alade teadlased erinevate ajastute ja kultuuride vahel pidevalt uusi põnevaid seoseid ja ootamatuid sarnasusi, inimliku tegevuse ühiseid algpõhjuseid ja motiive.

Sellised ühised nähtused moodustavadki inimlikkuse. Kuigi loomalikkus tundub esimesel silmapilgul inimlikkuse vastandina, siis koerte näitel pole seegi tõde absoluutne.

Nii võib Jõelähtme kalmete vahel ringi käies vaid ühe väikese detaili juures seisatades rännata ajas ja ruumis põnevatesse kaugustesse. Ja seda ilma oluliselt keskkonda saastamata ja abilisteks näiteks tuhandeid aastaid tagasi elanud koerad.