Johannes Müür – teadlane, sportlane ja korrakaitsja
Koolipäevil tegi ta koostööd Saku Maaviljeluse ja Maaparanduse Instituudi teadlastega ning 1964. aastal, kui tehnikum lõpetatud, tuli ka ise Sakku - taimekaitse osakonda vanemagronoomiks. Hiljem, aastatel 1971-1976, lõpetas ta kaugõppes Eesti Põllumajanduse Akadeemia ja sai õpetatud agronoomi diplomi.
Instituut oli tookord suur, üle 400 inimese, ja asus praeguses Saku Valla Majas. Korterisse paigutati uus töötaja aga mõisa, kus oli tol ajal ühiselamu. Kolm noort meest, kõik instituudist, elasid ühes toas. Ja nii kaks aastat. Kuni Johannes Müür abiellus ja sai Uus-Saku tänavale korteri.
47 aastat on läinud. Johannes Müür töötab endiselt samas teaduskeskuses, mis täna kannab Eesti Maaviljeluse Instituudi nime, ikka taimekaitse osakonnas. Teadurina on ta lahendanud mitu Eesti põllumajanduse arengu seisukohalt olulist küsimust: on selgitanud kõrreliste heintaimede seemnepõldudel sageli esineva valgepähiksuse leviku ja selle tõrjevõimalused, ühisekspeditsioonidel Zooloogia ja Botaanika Instituudi teaduritega kaardistanud teraviljakahjuri kaera-kiudussi ja ohtliku umbrohu tuulekaera leviku Eestis. Viimastel aastatel on Johannes Müür tegelenud peamiselt teraviljakahjurite (ripslaste, lehetäide) leviku ja tõrjevõimalustega. Ta on oma ametiga rahul, sest töö on huvitav. Ära minna pole ta kunagi tahtnud. Suur osa on ka kolleegidel - Johannes Müür kinnitab, et on sattunud väga toredasse kollektiivi.
Ja endiselt, juba 45 aastat, elab ta Uus-Saku tänaval. Ka Sakust lahkumise peale pole mees mõelnud. Ta ütleb, et on maapoiss ning eelistab Sakut kui vaikset ja rahulikku paika, kus on palju privaatsust ja kus on lihtsalt kena. Aastaid tagasi nimetati Saku kogu Nõukogudemaa ilusaimaks asulaks. See oli aeg, kui instituudi töötajad korraldasid igal sügisel ja kevadel hoogtööpäevakuid ja tegid heakorratöid, kõik olid riisumise-puhastamisega ametis ja alati lõi kaasa ka direktor Ilmar Jürisson. Muidugi on Saku ka täna ilus ja sportimisvõimalused on head.
Spordipisik hinges
Johannes oli spordipoiss: Lustivere koolis ta poksis, Olustveres maadles ja mängis võrkpalli. Ja kolm esimest suusapaari meisterdas esimestes klassides ise.
Sakus veedeti 1960. aastatel vaba aega sportides. Eriti populaarne oli võrkpall - oli kaks mänguplatsi ja väljakule pääsemiseks tuli oodata. Ka noor Olustverest tulnud mees haarati kohe sportlaste seltskonda. Johannes Müür mängis võrkpalli hästi, kuulus instituudi esindusvõistkonda. Jõudu katsuti nii Eesti kui Leningradi, Läti, Leedu ja Valgevene teadusasutustega. Saku võrkpallurid olid ikka edukad, enamasti tuldi suurtel ühisturniiridel teiseks. Ka muudel võistlustel oldi tublid. Lisaks oli Soomes Jokioises sama spetsiifikaga sõprusinstituut, mille töötajatega samuti spordivõistlusi peeti.
Mingil hetkel tundis Johannes Müür, et ei suuda enam nii kõrgel tasemel võrkpalli mängida kui varem, ja loobus. Sellest ajast hakkas ka rattaga sõitma. Teeb nüüdki üle päeva pika ringi - sõidab sageli Pärnu maanteele ja siis kuni Haruteeni. Ning tagasi. Suusatanud on ta kogu elu. Johannes Müür on käinud pea igal aastal Tartu maratonil - vaid kord, kui lund polnud ja rada tehti väga lühike, jäi minemata. Ta on aastaid osalenud Tartu rattarallidel, Tartu rattamaratonidest on vahele jäänud vaid üks. Ning aastaid on Johannes Müür kaitsnud kodukoha au valdade suve- ja talimängudel. Sportlikest ühendustest kuulub mees Saku Suusaklubisse, on usin sõitja ja aktiivne juhatuse liige. Lööb kaasa ürituste, näiteks Saku Kolmiku korraldamisel.
Sport on tema elus väga tähtsal kohal. Miks? Johannes Müür ütleb, et sportimine annab mõnusa enesetunde ja tagab hea tervise.
Koduvalla turvalisuse eest
1990. aastal oli Eestis keeruline aeg - inimesed ootasid-lootsid iseseisvust, kuid samas tegutses Interrinne ja Nõukogude sõjaväeosad olid kõikjal. Ka kuritegevust oli palju. 15. mail 1990 loodi vastukaaluks Nõukogudemeelsete kurjaks paisunud miitingule Eesti Kodukaitse, paari päevaga registreerus üle 6000 inimese. Sama aasta lõpus loodi Saku Kodukaitse Kompanii, mis tegeles eelkõige kohaliku turvalisuse tagamisega - tol ajal pandi Sakus toime kõikvõimalikke kuritegusid. Mehed, mõned juba varem Kodukaitsega liitunud, astusid rõõmuga Saku kompaniisse. Üks esimestest oli Johannes Müür. Kodukaitsjad patrullisid ööseti, püüdsid seaduserikkujaid. Seda kõike tehti vabatahtlikult ja tasuta.
1992. aastal oli olukord eriti hull: päeval, kui inimesed tööl, varastati majadest-korteritest, öösel ärandati autosid. Mõnikord sooritati ööpäeva jooksul mitu kuritegu. Vallavanem Arvo Pärniste initsiatiivil loodi sügisel 1992 Saku Korrakaitse, liikmeks astusid paljud Kodukaitse mehed, ka Johannes Müür. Korrakaitse sai Saku mõisas oma ruumi, vald hakkas rahaliselt toetama. Seati sisse ööpäevane valve - üks inimene oli alati telefoni juures, kaks patrullisid.
Korrakaitsjad kontrollisid võõraid, erilist tähelepanu pöörasid tundmatutele autodele. Ja aitasid ka tulekahjude puhul. Vargusi jäi varsti vähemaks. Kuid Sakus tegutsesid huligaanid, kogunesid kambad, müüdi narkootikume… Inimesed ei julgenud ööseti liikuda. Korrakaitse patrull muutis aleviku turvalisemaks ja kõikvõimalikke intsidente jäi vähemaks.
2000. aastate algul lõpetas Saku Korrakaitse tegevuse. Johannes Müür aga jätkas hiljem abipolitseinukuna aleviku turvalisuse eest seismist.
Rahva esindaja
Johannes Müür ei ole kunagi ühegi partei liige olnud, kuid ta on ikka vallaelus kaasa löönud. Kahel korral, 2002-2005 ja 2005-2009, on ta valimisliidu Tasakaalukus nimekirjas kandideerides volikokku pääsenud. Esimesel perioodil tegutses ta turvakomisjonis - tegeles endale nii südamelähedase valdkonnaga. Teisel perioodil oli opositsioonis ja - nagu ta ise ütles - püüdis võimalikult hästi täita opositsionääri kohustusi ehk leida eksimusi. Samas lõi ta kaasa revisjonikomisjoni ning kultuuri- ja spordikomisjoni töös.
Enam Johannes Müür vallavolikogusse ei kuulu, kuid kodukandi heaolu on talle ikka oluline ja endiselt tegutseb ta abipolitseinikuna.
