Johannes Tasa - jahimees, kelle jaoks laskmine polegi oluline

 (13)
Johannes Tasa - jahimees, kelle jaoks laskmine polegi oluline
Johannes takseerib suure kuldi “sügiskünni” kvaliteeti. Enne lume tulekut onseda kavalat loomaväga raske jälitada ja tabada. Seega on ta veel mõnda aega “nuumal”.Koduvald

Põdra küttimise hooaeg on just alanud. Sobiv aeg küsida kohalikult jahimehelt, et mis värk selle küttimisega õieti on? Mis veab mehepoja püssiga metsa, sügisporis ja talvelumes sumpama ning tunde varitsuskohas külmetama?

Ta seisab seal. Niisked silmad küll ergult ümbruskonda piidlemas, aga kere tardunult ootel, puhevil sõõrmed õhku pahvimas. Noor hirvevasikas metsaääres. Justkui multifilmist reaalsusesse astunud Bambi. Kuidas sa saadad sellisele kuuli abaluu vahele?

 „Ega see teinekord kerge olegi," tõdeb Püha küla elanik Johannes Tasa, kes oma jahimeheks kasvamise algust lapsepõlve tagasi mõõdab, mil isa poisi juba väikesena metsa kaasa võttis. Seal süttis tänaseks juba üle poole sajandi vanune kirglik suhe metsa ja loodusega. „Minu jaoks see looma laskmine ise tegelikult väga oluline polegi. Enda jaoks olen reastanud seda eelkõige nii - eesmärgiks on hea enesetunne, abivahendiks liikumine looduses ja üks võimalus seda teha on jahilkäimise kaudu," selgitab Johannes ise. „Kitse ma näiteks ei lase. Ta pole mulle võrdne vastane," selgitab Johannes oma isiklikke jahireegleid. Nende söötmiseks langetab mees hoopis igal talvel mõned haavad ning täidab ka maja taga olevat söödasõime. Seda pole aga enam ammu külastatud.

Jahimehena näeb ja oskab Johannes lugeda looduse märke. Kuidas maastik on nende aastate jooksul inimtegevuse tõttu muutunud. Traditsioonilised talumajapidamised on kadunud ja metsaheinamaid enam ei niideta ning metsa alt kütet ei koguta, suured alad on võsastunud. Võimust on võtnud võõrliigid kährik ja mink, kasvanud on rebase ja nugise arvukus, kuna karusnahkadele ei ole suurt nõudlust. „Enam ei näe jänest ega maas pesitsevaid linde, nagu teder, püü, kurvitsad. Hoogsalt on aga lisandunud koprad, kes teevad oma tempe veekogude ääres. Linnas talvituvad pardid on muutunud julgeks ja tulevad ka pesitsusajal ukse taha sööki nuruma... Metskitsede ja sigade arvukust mõjutavad karmid talved ning ilveste ja huntide küttimise piiramine. Ilves söövat kitse nädalas. Kuna kitsi on väga vähe, siis langeb paratamatult ka ilveste arvukus ja hundid murravad koduloomi," kirjeldab Johannes muutusi looduses.

Instinktid. Loodus(seadused). Seltskond.

Johannes möönab, et eks mehi ajab metsa ikka ürgne instinkt, on ju isased aegade algusest söögisaaki koju toonud, aga tänasel päeval on peamine siiski ulukite arvukuse piiramine. Kui seda ei teeks, siis nosiksid põdrad ära kõik metsanoorendikud, metssead tuhniksid üles kõik kartulivaod, karud laamendaksid mesitarudes ja lambad põllul langeksid huntide roaks. Saue Jahiseltsi, mille liige Johanneski juba 35 aastat on, piirkond on, nagu nimigi juhatab, Saue vald. Ühelt poolt piirneb jahiala Pärnu, teiselt poolt Paldiski maanteega, ulatudes kuni Keila jõeni. „Ja siin leidub kõiki ulukeid, loomade liikumisteed lähevad siit läbi. Põdrad justkui liiguvad sügisel mere poole näiteks," räägib Johannes. Tema sõnul on juba sel aastal Pärnu maanteel juhtunud seitse autoavariid seoses põdra teele jooksmisega, kui neid ei kütitaks, oleks numbrid kordi suuremad. Kui kitsi oli veel rohkem, toimus nendegagi avariisid piirkonnas 50-60 tükki aastas.

Päris nii see muidugi ei ole, et igal ajal võib suvalisi püssitoru ette sattuvaid loomi lihtsalt maha kõmmutada. Selle jaoks on vaja luba ning neid antakse ainult jahiseltsidele, mitte üksikutele küttidele. Need öö hakul metsas liikuvad püssiga üksiküritajad võib üsna kindlasti salaküttide hulka nimetada. „Jaht on ikka kollektiivne üritus," nõustub Johannes, et jahilkäigu üks motivaatoreid on ka hea seltskond. Aga jahiseltsid on oma olemuselt üsna kinnised klubid. Naljalt sinna uusi liikmeid ei võeta ja kui, siis ikka soovituskirjadega. Ja isegi siis on uuel tulijal nö katseaeg. Et kas klapib seltskonnaga. Ja üldse tulla see jahimehe pisik pigem kodust kaasa. Nii on Saue Jahiseltsi liikmeteks näiteks lausa kolm põlvkonda - vanaisast pojapojani - Teemanti nimelist perekonda.

Loe veel

Kestab nädalaid

Jaht tähendab palju enamat, kui see reaalne päev, mil jahijumala soosingul loom ka kätte saadakse. On rajatud rida söödapõlde, söödakohti ja soolakuid. Juba nädalaid enne hooaja algust tehakse metsas luuret, et kaardistada ära loomade liikumistrajektoorid. Kui lõpuks päris hooaeg käes, käiakse metsas igal nädalavahetusel. Minnakse kambakesi, koerad kaasas. Osa seltskonda on nö „ajus" ehk liiguvad peletamishäälitsusi tehes mööda metsa ja ajavad saakloomad liikvele. „Ega loomad ju päeva ajal, ja jahti peetakse päeval, mitte öösel, ise ei liigu, kui neid pole liikvele aetud," kirjeldab Johannes jahi üht osa - ajujahti. Teine seltskond kütte ootab siis varitsuskohtades, et ehk ilmub uluk toru ette. Johannes ise kuulub tihtilugu just sellesse esimesse punti, nagu öeldud, see lõppprotseduur - päästikule vajutamise näol teda liialt ei eruta.

Sellist reeglit, et igal jahikorral ka saak kätte saadakse ei ole. Mõnikord võib minna nädalaid, enne kui loom püssi ette satub. „Suur metskult ja ilves on ikka väga kavalad loomad, nendega võib see mäng kesta tõesti nädalaid," nendib Johannes.

Traditsioonid ja rituaalid au sees

Mõned eetilised kategooriad on jahimehe traditsioonilistes reeglites kindlalt paigas. Põrsastega emiseid ei lasta. „Siin on ka muidugi natuke pragmaatilisust, järgmiste aastate järelkasvu peale peab ka mõtlema," ütleb Johannes. Samuti ei suunata püssitoru magavate või lamavate loomade suunas. „Peab andma ikka ulukile võimaluse. Võimaluse põgeneda," selgitab mees. Kui lõpuks siiski loom kätte on saadud, siis hoiab Saue Jahiseltsi punt au sees veel üht vana traditsiooni. Nimelt toimub selline rituaal, et veel sooja looma peale asetatakse kuuseoks, teine samasugune läheb tabamuse teinud küti mütsi servale. Nagu austusavaldus, mõlemale poolele. Seejärel üsna kohe võetakse looma nahk maha, liha kuulub küttidele, see jagatakse laiali või viiakse kombinaati vorstiks. Maks süüakse traditsiooniliselt ühiselt. Nahal tänapäeval enam erilist väärtust pole, nõuka ajal läks loomakasukas ümbertöötlemisele ja karusloomade puhul see oli täitsa arvestatav tulu. Põrdasarved, metsseakihvad ja muud sellist sorti aksessuaarid jäävad laskjale. Trofeeks või nii. Ka Johannesel on kodus olemas nii põdrasarved kui nahk, aga sellist trofeetuba ei ole ta oma majapidamisse siiski sisustanud. See pole nii oluline.

Metsaminekuks veel üks põhjus

Johannes on oma 60 + aastatele vaatamata sirge seljaga mees. Füüsiline vorm nagu kahekümne viiesel. Ei mingit vanuselise iseärasuse kategooriasse liigituvat soliidset kõhukest, ei kurda ta ka südamekloppimise ega muude tervisehädade üle. Ja pole ka ime, sest tema teine kirg elus on orienteerumine. Omal ajal kuulus Johannes Nõukogude Liidu koondisesse, teenides lausa tippsportlase leiba. Juba 45 aastat on ta igat hommikut alustanud jooksuga. „No mul on lihtsalt hea olla siis," põhjendab ta tagasihoidlikult. Naabrimehega kahasse on Johannesel kodu lähedal üle 5 km hooldatud radu, millel saab joosta ja suusatada.

Viimastest aastatest on Johannesel ette näidata kaks kulda ja kaks hõbedat Euroopa ning kuld ja kaks hõbemedalit maailmameistrivõistlustelt rogainis, mis on sisult 24 tunnine võistkondlik (2-5 inimest) valikorienteerumine maastikul. Tuleb läbida võimalikult rohkem kontrollpunkte, mis on paigutatud umbes 300 km2, kõik ööpäevaks vajalik seljas kaasas, vaid vett võib loodusest võtta. „Kiirus on seal muidugi oluline, aga ega minu vanuses enam 24 tundi järjest joosta siiski ei jaksa, olgugi, et vundament on korralik. Aga noh, mööda siledat maad või allamäge ikka, heaks tulemuseks tuleb läbida pea 100 km," naerab Johannes.

Kumb on olulisem, kas küttimine või orienteerumine? „Nii ei saagi küsida. Mõlemad ikka," on Johannes hetkeks nõutu. Kuid üks seik võiks kallutada Johannese poolehoidu pigem viimase ala poole. Nimelt leidis ta ka oma abikaasa metsast. Orienteerumisvõistlustelt...
________________________________________________

KIVID HAKKASID MÖIRGAMA JA TÕUSID PÜSTI

Oma 60. sünnipäeva võtsin vastu rogaini (pika kontrollajaga võistkondlik valikorienteerumine) MM võistlustel Uus-Meremaal.

Läbisime 24 tunniga üle 80 km ja tõusumeetreid kogunes 4000. Ookeani kõrval oli 650 meetri kõrgune mäeahelik, sellele tuli ronida mitmeid kordi.

Lagedad alad olid lambakarjamaad, seetõttu tuli ületada lugematul arvul karjaaedu, nii elektriga kui ilma. Öösel lõunasse liikudes tabas meid lörtsisegune vihm otse Antarktikast vastu nägu. Vähekasutuskõlblikuks ligunenud kaartide tõttu tuli viimased 6 tundi liikuda põhiliselt mälule toetudes.

Neljandal tunnil jõudsime ookeani rannikule. Eelinfo järgi ei olnud rand läbitav, kuid visuaalsel vaatlusel me peale kivide (herne suurusest kuni maja mõõtmeteni) erilisi takistusi ei täheldanud. Järgmisse punkti ringi minekuks oli vaja tõusta ja laskuda 200 m ning läbida ca 3 km ja otse oleks vaid 1,5 km, seetõttu läksime otse.

Äkitselt hakkasid mõned suured „kivid" möirgama ja ajasid end loibadele püsti! Tegemist oli leopard-hüljestega, kellede suuremad isendid ei olnud võitluseta päri sentimeetritki oma reviirist loovutama. Suured loomad olid uskumatult kiired, nende loibadel hüpped olid paarimeetrised. Kuidagi ei olnud neile võimalik selgitada, et soovime vaid orienteeruda! Jahimehe hasardiga jätkasime liikumist ning kaaslane Arvo püstitas oma vanuse pulsirekordi -186 lööki minutis, kui ründava looma eest põgenedes klibusest kaldajärsakust üles sööstis.

Minu adrenaliinilaks sai täis, kui rannal oli loomi juba kahes rivis. Emotsioon oli umbes selline: pead jooksma mööda suurtest ja tigedatest valvekoertest ning pole teada, kui pika keti otsas nad on, kui üleüldse.

Sellist omamoodi Eesti orienteerumise ajalugu tegime Uus-Meremaal - ei ole kedagi kuulnud kurtmas, et kiiremat liikumist takistasid suured, agressiivsed loivalised.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare