Jõulumõtisklus
Kuidas on aasta möödunud, pidades silmas seda Jeesuse ütlust? Mis on meid kõige enam ehmuma pannud? Nõuta olek? Teadmatus tuleviku suhtes? Kaasinimeste kurjus? Kellegi tahtmine kõikidest üle olla, vallata tõe monopoli? Seda arutelu võiks jätkata nii palju, kui on arutlejaid.
Olen tähele pannud, et kõige sügavamalt ehmutakse, kui igavikku lahkub inimene meie kõrvalt. Kui vanematelt võetakse laps, õelt vend, vennalt õde, abikaasa, ema, isa, vanavanemad. Inimene saab seista kannataja kõrval ja nutta nutjatega, ei enamat. Ja siis ütleb Jeesus: “Teie süda ärgu ehmugu! Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse!“ Ta tahab öelda, et meie elulaev ei ole kaptenita, meie elusaatus ei ole lootusetu, sihitu ja mõttetu. Meil on suur vabadus valida oma eluteed, mida teeme, mida tegemata jätame. Aga kapten määrab aja. „Ära karda, ma olen sind lunastanud, ma olen sind nimepidi kutsunud, sa oled minu päralt.“ (Jes. 43:1). Jeesus kinnitab, et ta on meile valmistanud eluasemed Jumala juures ja tahab meidki sinna kaasa võtta. Tuleb vaid järgida teda. „Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu.“ (Jh 14:6). Üksi usk saab lohutada, üksi usk saab peletada ehmumise, toob selguse ja valguse, seob tervikuks oleviku, tuleviku ja igaviku. Jääb usk, lootus ja armastus. Ja suurim neist on armastus.
Me ehmume olukordade pärast maailmas. Sõjad, maavärisemised, haigused, varastamised, petmised, röövimised. On olukordi, mis ei olene meist, ja olukordi, kus oleme ise tegevad. Kuidas lahendame probleeme kodus, tööl, ühiskondlikus elus? Kas ründame kaasinimesi või püüame lahendada probleemi? Kas ise oleme eksimatud, et teiste üle kohut mõistame? Jeesus ütleb, et mõõduga, millega te teistele mõõdate, mõõdetakse ka teile... Olge halastajad, et teile halastataks. Ja kannataja Iiob küsib: on’s inimene õige Jumala ees? (Ii. 4:17)
2011. aasta juhtmõtteks on apostel Pauluse sõnad kirjast roomlastele: „Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga!“ (Rm. 12:21). Kui reaalne see on? Me ei suuda muuta maailma, aga enesega võime tööd teha ja muuta mõtteviisi, teisisõnu meelt parandada. Suur jõgi saab alguse väikesest nirest. Maailma paremaks muutumine algab meist igaühest endast.
Inimene vajab abi, vajab sõpra. Jõulukuulutus kõlab üle maa: „Ja ingel ütles neile: “Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kõigele rahvale, sest teile on täna Taaveti linnas Õnnistegija sündinud, kes on Issand Kristus.“ (LK.2: 10–11)
