Jõuluvana, kes sa oled?

 (3)
Jõuluvana, kes sa oled?
JõuluvanaFoto: Ilmar Saabas

Suurte pidustustena on eriti hästi silma paistnud just talvine pööripäev. Ka sõna jõul tuleneb tõenäoliselt algselt pidu või rõõmu tähendavast sõnast. Soome keeles võib ära tunda sugulassõna juhla (pidu) ja inglisekeeles näiteks joy (rõõm).

Mille üle siis jõulude ajal rõõmustati? Kuigi see aeg on aasta pimedaim, toimub just siis uue valguse algus – päikese sünd. Valgus saavutab võidu pimeduse üle ja päike on taas kasvamas.

Kui on korralik pidu, siis peab olema peo keskmes ka keegi, keda austada ja kellest rõõmu tunda. Muidugi on selleks tegelaseks jõuluvana. See tore mees on erinevatel aegadel ja erinevate rahvaste kasutuses nii palju muutunud, et tänapäeval on raske aru saada, kes ta õieti on. Proovime vähemalt mõned alged jõuluvana jälgides üles leida.

Välimusest torkab kohe silma jõuluvana võimas habe. Paljud uurijad arvavad, et see pärineb muistselt jumalalt Odinilt. Tema oli jõulude ajal väga tähtis ja oluline tegelane eelkõige viljakuse jumalana, kellele pööripäev väga korda läks. Üks Odini paljudest nimedest kõlaski Jólner. Kuivõrd tähtis oli tema imago jaoks habe, saame teada sellest, et tema üks teine paljudest nimedest oli Pikkhabe.

Siiski ei pretendeeri tema habe absoluutsele ainuomistusele. Odin armastas sõita oma uhke kaarikuga üle taeva. Mõnikord oli vedajaks üheksajalgne hobu, aga tihti oli ette rakendatud kaks sokku. Ühest sokust sai Odini oluline ümbol ja aegade möödudes võis ta tegutseda ka peremehest sõltumatuna. Meil peamiselt Põhja- ja Lääne Eestis tegutsenud jõulusokk oli karvase maski ja pika habemega .Nii on mõnedki jõulusoku ja jõuluvana omadused ja tegemised üheks sulanud. Näiteks soomlaste habemikust jõuluvana nimetus joulupukki tähendabki otseses tõlkes jõulusokku (ka maitseb jõuluvanadele tihti Bock õlu).

Et ära tunda, kas tegemist on jumaliku või loomse habemega, tasub alati jõuluvana habet nuusutada – soku habemel on tuntavalt spetsiifiline lõhn.

Riidemood

Aastast 336 kuulutas Rooma kirik pööripäeva, mida seal pühitseti Saturnaliana Jeesuse sünnipäevaks. Millal siis veel tähistada endi jaoks nii olulist sündi, kui mitte iidsel sündi ülistaval päeval. Sealtpeale on kristlik kultuur oluliselt täiendanud jõulude kultuuri ja lisanud sinna palju toredaid traditsioone. Jõuluvana läikivas pikas kuues võib ära tunda uhke piiskopirüü. See uhke rõivas kuulus 4. sajandil Myra linnas elanud piiskopile, kes hiljem sai laialt tuntuks kui Püha Nikolaus,ingliskeelse hüüdnimega Santa Claus.

Nicolaus juhtus tänaval seistes kuulama lahtisest aknast pealt perekonna jutuajamist, millest ilmnes, et rahapuuduse tõttu peab kolm tütart lõbumajja saatma. Järgmisel kolmel päeval viskas pühamees samast aknast sisse kolm kotikest kullaga päästes nii neiud häbiväärsest saatusest. Selle tõttu ongiS anta Clausist saanud armastatud kinkide tooja.

Näiteks Hollandis käib Sinterklaas tänaseni uhke piiskopimütsi ja sauaga ega üritagi varjata enda piiskoplikku olemust. Kui jõuluvanal on seljas ameerikalikust kultuuriruumist tuttav lühike kuub koos paksude pükstega, tunneme selles riietuses ära põhjarahva saamide rõivamoe. Janunedes vanade põnevate kommete järele, hakati jõuluvanas otsima just külmalt ja metsikult Põhjamaalt tulevat tegelast. Seda enam, et põhja pool oli ka vanu traditsioone rohkem säilinud. Saamide juurest leiab ka jõuluvana naiseliku alge. Näiteks siis, kui Jõuluvana tuiskab üle taeva saaniga, mida veavad põhjapõdrad, on temas peidus saamide päikesejumalanna Beaeivi (päev) või tema tütar Beaivi Nieida (päeva neid).

Saamid ohverdavad jõulude ajal valge põhjapõdra (loodame, et mitte Rudolfi), et päikesejumalanna saaks põtrade hingedega sõita päikese järele ja see kevadeks tagasi tuua. Nende jaoks on Linnutee põhjapõtrade valgete kontide laotis. Polaarööd kogevad saamid oskavad päikesest kindlasti veelgi enam lugu pidada ja ei jäta seda tööd mingil juhul heitlike meele meeste pärusmaaks.

Jõuluvanade vabadus

Vaatamata jõuluvanade headele kavatsustele on tagurlikes kultuurides nad ka tagakiusamise ohvriks langenud.

Näiteks Inglismaal ja Šotimaal oli 17. sajandil perioodid, kus jõulude pidamine oli lausa keelatud. Ja seda just nende paganliku päritolu tõttu.

Loe veel

Paljud meist mäletavad veel nõukogude korra rumalat suhtumist, kus isegi tore sõna “jõulud” keelatud oli. Hullemast päästis vene folkloorist tuntud Külmavana, kes Nõukogude Liidus tähtsa ameti põhilistes omadustes säilitas. Eestis pidi jõuluvana muutuma näärivanaks. Sõnas näär tähendab uut aastat ja sama tüvi esinebki sarnase kõlaga sõnapaaris new year. Tore mees oli seegi!

Tänapäeval oleme euroopalikult sallivad ning tolerantsed. Kindlasti ei ole meil selle vastu midagi, kui jõuluvana on paganlik jumal või kristlik pühak, tulgu ta põtrade või taksoga, sokuga või ilma ning olgu ta mees või naine. Valgust toob ta igal juhul!

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare