Julgustükk minevikust: kuidas vallavanemad seisid Balti hertsogiriigi loomise vastu
Kohe pärast Saksa sõjaväe sissetulekut algas aktiivne töö, et Eesti poliitiliselt liita Saksamaaga. Eesti-, Liivi- ja Kuramaast taheti moodustada nn. Balti hertsogiriik. Peainitsiaatoriks olid Eesti- ja Liivimaa rüütelkonnad. Aprillikuus kutsuti kubermangulinnadesse (Tallinna ja Riiga) kokku aadli, vaimulike, linnade ja valdade esindajad, nn. maakogud ehk maakoosolekud. Need pidid heaks kiitma Eesti ja Liivimaa rüütelkondade otsused Baltimaade lahkulöömise kohta Venemaast ja Balti hertsogiriigi moodustamise.
Sugugi lihtne polnud vallavanemate valimine nimetatud maakoosolekutele. Hoolimata survest, katsuti igati kõrvale põigelda. Paiguti määrasid sõjaväekomandandid ise vallavanema, keda koosolekule saata.
Lõuna-Eestis, Liivimaa kubermangus kulges asi natuke teistmoodi. 1917. a kevadel oli Tartus moodustatud Eesti maarahva liit (Maaliit). Selle peamine tegutsemispiirkond oli esialgu Lõuna-Eesti. Maaliit teatas oma vallaosakondadesse, et kui valida, siis kõige tublimad ja agaramad mehed. Pärnumaal andis asjale õiget suunda Maaliidu üks tegelastest, Tori Piistaoja Theodor Pool. Tori, Vändra ja Pärnu-Jaagupi kihelkonna vallavanemad valisid oma esindajaksTori vallavanema Tõnis Puusti. Saarde kihelkonna esindaja oli Voltveti vallavanem H. Mitt, Pärnu ja Audru kihelkonnast Reiu vallavanem J. Mättik, Halliste ja Karksi kihelkonnast (sel ajal Pärnumaa koosseisus) vallavanem Toom.
Kodu-uurija Ernst Raudsepp on 1962. a üles kirjutanud Tori vallavanema Tõnis Puusti (sünd.1883) jutustuse: „See oli esimese Saksa okupatsiooni ajal 1918, kui olin Tori vallavanem. Ülemvallavanemaks oli sakslaste poolt määratud Taali paruni metsaülem Werncke, rahvuselt sakslane ja täielikult sakslaste sõiduvees.
Sakslastel oli kavatsus luua Balti riikidest Saksa hertsogiriik. Et sellele juriidilist alust saada, selleks käsutati vallavanemate esindajad Riiga, et need hertsogiriigi kavatsused heaks kiidaksid.
Oli kevadine aeg, kui ülemvallavanem Werncke vallavanemad Tori vallamajja kokku käsutas. Vallavanemaid tuli kaksteistkümmend. Kohale ilmus ka Piistaoja Theodor Pool. Pool soovitas mulle, et laseksin end esindajaks valida, ja ta ütles, et ma mitte järele ei annaks, vaid kõigiti sakslaste vastu seisaks. Mina ei tahtnud seda ülesannet oma peale võtta, sest Saksa sõjavägi oli sees ja väga ohtlik oli sakslastele vastu töötada.
Kui koosolek algas, seletas Werncke hertsogiriigi loomise kavatsuse ära ja tegi ettepaneku esindajate valimiseks Riiga. Meie protesteerisime selle vastu ja nõudsime vaheaega omavahelisteks läbirääkimisteks. Arutasime omavahel küsimust, keda oleks kõige kohasem valida. Kõik, keda kavatsesime valida, olid kategooriliselt vastu – keegi ei tahtnud minna.
Viimaks T. Pool soovitas mul ikkagi end lasta valida, sest vastasel korral saadavad mõne sakslase ja siis on kõik asi mokas. Ma olin siis viimaks ka nõus ja kui tulid valimised, valiti mind Pärnumaa üheks esindajaks Riiga.
Tori mõisas oli sel ajal juhatajaks sakslane Mark. Mark tegi mulle kirja, mille andis mulle üle allkirja vastu, ja ütles, et seda ei tohi kellelegi näidata ja selles kirjas on öeldud, mida mul Riias tuleb teha. Siis käskis mul Pärnusse minna, kus pidin kokku saama Audru paruni poja Pilariga, kellega pidin seltsis Riiga sõitma. Margi kirja pidin ühes võtma, et Pilar võiks selle järel veenduda, et ma ikka tõesti see õige isik olen.
Oli kevadine jäälagunemise aeg. Tegemist oli palju, Tori „nahksild” tuli pealt ära võtta, kuid jää viis selle minema. Pärnusse minek oli raske, kuid Sitre peremees Nuut viis mind hobusega Pärnusse.
Kui läksin Pärnus mööda Rüütli tänavat silla poole, tuli vastu Mats Laarmann (Maaliidu tegelane Pärnumaal – A.T.).Ta hakkas rääkima, et mujal on vallavanemate esindajad valitud, aga Torist ei olevat midagi kuulda. Ütlesin, et mina olengi Tori esindaja. Rääkisin ära, et sain Margilt kirja, millega pean minema Pilari juurde. Kirjas olid antud juhtnöörid Riias tegutsemiseks, s.o. sakslaste kavatsused heaks kiita, ja Pilar pidi mind veel välja õpetama.
Laarmann viis mind Pärnus advokaat Jürmanni juurde. Rääkisime olukorra ära ja Jürmann kirjutas valmis protestikirja hertsogiriigi loomise vastu, mille pidin Riias esitama.
Siis läksin Pilari juurde ja õhtul sõitsime koos Riia poole. Pilar selgitas teel, et Riias pidin sakslaste kavatsused heaks kiitma: nüüd olevat paras aeg ajalugu teha.
Riias viidi meid võõrastemajja ja seal anti süüa. Siis läksime koosolekule. Seal selgitati meile, et täna arutame asjad läbi ja homme pole muud kui hääletamine, s.o käetõstmine.
Riias kohtusime Tartu- ja Viljandimaa meestega. Ka neil olid protestikirjad kaasas. Lugesime seltsis protestikirjad läbi ja leidsime, et Tori oma on kõige käredam, Viljandi oma pehme ,kuna Tartu oma oli vahepealne. Koostasime ühise protestikirja.(Siin jutustaja mälu petab, kuidas asi tegelikult oli, sellest vt. allpool – A. T.). Siis otsisin üles õpetaja Tallmeistri, kes oli sel ajal Riias. Tallmeister tõlkis kirja saksa keelde.
Kui läksime koosolekule, avas selle üks saksa kindral. Ta ütles, et nüüd algab hääletamine, kus igaüks toimib oma südametunnistuse järgi. Ma teatasin, et meil on protestikiri esitada. Seda ei tahetud vastu võtta, sest teised kõik on nõus ja mis teil veel vaja protestida.
Viimaks võeti protestikiri ikka vastu ja üks parun küsis, kes selle saksa keelde tõlkis. Ma ütlesin, et meie ise tõlkisime, oleme kõik saksa keele mehed. Seejärel lahkusime koosolekult. Mis seal edasi sündis, ei tea.
Läksime uuesti Tallmeistri juurde. Ta ütles, et avaldab kirja Saksa ajalehes Vorwärts. See oli kõige edumeelsem leht, mujal avaldamist loota ei võinud.” Protestikirjaga oli asi tegelikult nii, et need olid kaasas igal vallavanemal, sest ühist polnud võimalik lühikese ajaga kokku seada. Maaliidu juhtnöörid olid, et vallavanemad Riias oma äranägemise järgi valivad ühe protestikirja välja, kirjutavad alla ja annavad ära.
Kõige vastuvõetavamaks osutus Tartu protest. Selle oli kokku seadnud Ajutise Valitsuse peaminister K. Päts. Kirja toimetas Riiga Vana-Võidu vallavanem Eigo. See oli kirjutatud siidriidele ja õmmeldud kuuekrae sisse. Protestikirja luges 10. aprillil1918. a ette Vana-Antsla vallavanem Peeter Koemets. Kirja sisu oli lihtne: meil pole õigust otsustada Eesti saatuse üle, sest maapäeva otsuse kohaselt peab Eesti iseseisvaks vabariigiks jääma. Veel Tõnis Puusti mälestustest.„ Sõitsime Riiast koju, Toris pidin kohe Margile ja Wernckele aru andma. Ma hoidsin neist eemale ,aga nad püüdsid mu ikka kinni. Rääkisin neile asja puhtast südamest ära. Kuna Margiga oli vahekord hea, siis mulle midagi ei tehtud. Mõned saadikud olid vangilaagrisse viidud.
Werncke oli kaua aega vihane. Kui hiljem, aastate möödudes, Pärnu tänaval kohtusime, siis ajasime päris sõbralikku juttu. Ta ütles: „Olid ikka kange mees küll!””
Mõisnikud olid vallavanemate protesti üle üpris vihased. Niipidi Voltveti vallavanem H. Mitt, kes oli Riias üks ägedamatest ülesastujatest, palju kannatama. Ta võeti Voltvetis kinni ja saadeti kui rahva ässitaja vangilaagrisse. H. Mitt sai vabaks alles pärast Saksa võimu langemist.
Balti hertsogiriigi moodustamisest ei tulnud midagi välja, see oli katse suruda keskaeg 20.sajandi oludesse.
Väljavõtteid kirjast
Meie ei võta sellepärast mingisugusest hääletamisest osa, millega Eesti rahva ehk Eesti maa osade tulevikku tahetakse siin ära otsustada......
Eesti rahva seadusliku esitajana on Eesti Maanõukogu meie maa saatuse kohta Vene valitsuse poolt väljakuulutatud rahvuste enesemääramise dekreedi põhjal otsustanud, et Eesti peaks tulevikus iseseisvaks rahvameelseks vabariigiks jääma.
Meil ei ole põhjust kahelda, et see otsus Eesti rahva enamuse soovidele ei vastaks, meil ei ole õigust seda otsust siin Eesti rahva nimel muuta. Meie võime oma südametunnistuse järele ainult tõendada, et see otsus Eesti rahvast rohkem rahuldab kui mingi muu otsus meie maa tulevase riikliku korra kohta.
Igasugune muu otsus käiks Eesti rahva rõhuva enamuse tahtmise vastu.
