Julius Friedrich Seljamaa, üks enam kui pooletuhandest

 (3)
Julius Friedrich Seljamaa, üks enam kui pooletuhandest
Julius Friedrich SeljamaaFoto: Sindi Sõnumid

Seitsme penikoorma saabastes lähenev Eesti Vabariigi sajas juubelipäev jätab järjest vähem aega mõtete mõlgutamiseks sellest, kuidas väikeses omavalitsuses tähistada olulise verstapostini jõudmist sama väärikalt nagu seda soovitakse teha Pärnus, Tallinnas või mõnes teises suuremas keskuses. Riik rajaneb omavalitsustel ja nii tahetakse ka Sindis asuda toeka kivina alusmüüritises.

Üksteist leidnud mõttekaaslastest on Sindis kokku tulnud seltskond inimesi, kes tahavad püstitada hiljemalt 2018. aasta 24. veebruariks monumentaalse mälestusmärgi Julius Seljamaale. Eesti esimesi diplomaate ja hilisem välisminister sündis 8. aprillil 1883 Sindis ja suri 17. juunil 1936 Tallinnas. Viiskümmend aastat võõrvõimu on meie ühismälust suure tüki välja lõiganud ja selle tühimiku täitmine nõuab jätkuvat pingutust. Diplomaat Seljamaa nime nimetamine tekitab üksjagu teadmatust ja segadust ka seepärast, et vanem põlvkond mäletab palju paremini teistsugust sama nimelist Sindi meest. Aga mitte ainult Sindi inimesed.

Võisin olla siis kolmeteistaastane, kui kohtusin minagi koos oma klassikaaslastega Raeküla mändide varjus samuti Julius Seljamaa nime kandva mehega, kes jutustas õnneliku juhuse läbi surmast pääsemisest. Teises Maailmasõjas olid Saksa eelväed liikunud Pärnumaal arvatust kiiremini. 8. juulil ülesande täitmisele saadetud Sindi hävituspataljoni mehed sõitsid ekslikult sakslaste kolonni sisse, pidades viimaseid taganevateks punaväelasteks. Käskjalg ja autojuht otsustati ellu jätta, aga kümme erariides, punase käesideme ja relvadega varustatud meest käsutati mahalaskmisele. Üksnes Seljamaa, kes ise ennast kohe esimeste paukude järel maha kukutas, jäi kuulidest tabamata ja pääses tulema. Hiljem sõdis ta Eesti Laskurkorpuses, sõja lõppedes töötas siseasjade Rahvakomissariaadi Pärnumaa osakonnas, seejärel Tallinnas ametiühingutööl, siis Eesti NSV ÜKKM Miilitsavalitsuses.

Et Seljamaal on olnud Sindis nimekaim, sellest kunagine hävituspataljoni mees Riia ja Paide maantee ristil oleva seltsimeeste mälestusmärgi juures ei rääkinud. Sellest ei kõnelnud ka õpetajad, aga nüüd juba räägitakse. 2010. aasta jaanuaris toimus Sindi gümnaasiumis Tartu rahu 90. aastapäevale pühendatud õpilaskonverents, kus kõik ettekanded keskendusid Sindis sündinud ja õppinud diplomaadi elule ja tööle. Samal päeval avati kunstnik Vello Paluoja portree Julius Seljamaast, mis leidis püsiva koha kooli teiste auväärsete vilistlaste kõrval. Ka tänavu oli Sindi ja Paikuse koolide ühisel ajalookonverentsil teemaks Tartu rahu ja Seljamaa.

Mehele, kes oli väga toimekas tegelane nii haridusseltsis kui kogu Rakvere eestimeelses poliitikas, avati mälestustahvel Rakvere põhikooli koolihoone uue osa fuajees eelmise aasta sügisel. Lisaks usuõpetuse, vene keele ja vene ajaloo õpetamisele oli Julius Seljamaa aastatel 1909 – 1914 kooli esimene juhataja.
Varalahkunud välisminister Julius Seljamaa mälestuseks valmis 1936. a Eesti Kultuurfilmilt veidi üle minuti kestev ringvaade, milles näeb teda pargiteel koos abikaasa ja tütrega, vestluses noormeestega, koduses pereringis, lehti sirvimas ja sigarit tõmbamas. Filmikaadrid näitavad ka 20. juunit. Toomkirikus peetud hüvastijätutalituselt liigub matuserongkäik sargaga Lossiplatsile, kus seisavad üles rivistunult Kaitseliidu aukompanii ja orkester. Sarka kannavad EÜS Põhjala liikmed, järgneb suur hulk saatjaskonda. Leinarongkäik suundub pealinna tänavatelt Rahumäele Kaarli kalmistule. Lõpukaadris näidatakse rohkete pärgadega kaunistatud hauaküngast.

Diplomaadi kalmule on püstitatud tagasihoidlik, kuid väärikalt mõjuv mälestusmärk, aga Sindis leitakse, et siin eluteed alustanud mees väärib veel enamat mälestust. Kas ikka väärib, küsivad kahtlejad? Leidub ju temasuguseid tegusaid inimesi ainuüksi Pärnumaalgi sadu. Kahtleva küsimuse kõrval meenub ammu kuuldud mõttelõng. Tunne Kelami isa Peeter Sink kirjutas kuuekümnendatel vaimuliku mõttega luuletuse, aga selle iva haakub hästi ka ilmalikes tegemistes: „Vaid üksikud tõusevad mägede tipule – need on lipukandjad. Ole rahul, kui küünid sa kingule – muist on koormakandjad.“

1917. aasta suvel peetud Rahvuskongressi hindavad ajaloolased üheks oluliseks ettevõtmiseks teekonnal Eesti iseseisvumisele. Rohkem kui 500 delegaati moodustasid enamvähem tervikliku eliidi, kelle initsiatiivil rajati Eesti Vabariiki ja ehitati demokraatliku ühiskonda. Nende hulka kuulus muidugi ka Julius Seljamaa.

Loe veel

Eesti esimene välisleping sõlmiti 1919. a jõulukuust 1920. aasta veebruarini toimunud ja väga edukalt lõppenud läbirääkimiste tulemusena. Jaan Tõnissoni valitsuse moodustatud läbirääkimiste delegatsiooni koosseisu kuulusid Jaan Poska, Ants Piip, Mait Püüman, Jaan Soots ja Julius Seljamaa. Tartu rahulepingu 90. aastapäeva kontsert-aktusel Vanemuise kontserdimajas ütles president Ilves, et nemad lõpetasid sõja: „Nemad võimaldasid oma kaaskodanikel asuda Eesti Vabariigi rahumeelsele loomisele. Nemad võimaldasid meil 70 aastat hiljem asuda Eesti taastamisele ja uuesti ülesehitamisele.“ Usutavasti võib sedasama kinnitada ka Eesti Vabariigi ja Tartu rahu 100. aastapäeval.

Julius Seljamaa elutee õpetaja, ajakirjaniku, diplomaadi ja poliitikuna
Õppis Sindi koolis, 1899-1902 Riias õpetajate seminaris.
1902-1905 Sindi lähedal Taali ministeeriumikoolis õpetaja, 1905-1909 selle juhataja.
1909-1914 Rakvere haridusseltsi kooli juhataja.
Siirdus 1914 Peterburi, õppis 1915-1918 Peterburi ülikoolis õigusteaduskonnas, töötas “Pealinna Teataja” toimetuses ja Vene IV Riigiduumas ajakirjanikuna.
1917. a üks Jaani koguduse algatuse abistajaist 40 tuhande eestlase meeleavalduse korraldamisel, mille tulemusena saavutas Eestimaa kubermang sama aasta aprillis autonoomia.
1917 Eesti Vabariiklaste Liidu tegelasi ja Ajutise Maanõukogu liige.
Valiti 23.aprillil 1919 tööd alustanud Eesti Vabariigi esimese parlamendi – Asutava Kogu – liikmeks, kus sai oktoobris I abiesimeheks.
Alustas diplomaatilist karjääri 1918. veebruaris Eesti esimese välisdelegatsiooni (1917-1918) liikmena, esindades koos Johan Laidoneriga Eestit Nõukogude Venemaal.
1918-1921 “Vaba Maa” peatoimetaja.
Osales 1919 –1920 Eesti-Vene rahuläbirääkimistel.
1922-1928 saadik Lätis; 1925-1926 saadik Leedus; 1928-1933 saadik NSVL-s.
1933 oktoobrist kuni 1936 juunini välisminister.
1936 juunis nimetati saadikuks Rooma, kuid suri enne ametisse asumist.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare