Otsides vastust küsimusele, miks on Haanja suusaradadel rahvast varasemaga võrreldes vähemaks jäänud, tuleb vaadata laiemat pilti. Kui me eelmise kümnendi algul alustasime Haanja puhke- ja spordikeskuse väljaarendamist, puudus Eestis üleriigiline terviseradade võrgustik. Meie keskus oli üks esimesi omalaadsete seas.

Kümmekond aastat hiljem on olukord tundmatuseni muutunud. Eesti maakondades on välja arendatud korralik terviseradade võrgustik koos erinevate teenustega. Näiteks Võru tervisesportlastel on nüüd võimalik suusatada Kubijal, kus pole küll selliseid tõuse ja langusi nagu Haanjas, kuid kvaliteetne suusajälg on olemas. See tähendab, et üsna paljudel on Haanjasse sõitmise vajadus ära langenud. Eriti juhul kui lumeolud on üle Eesti sedavõrd head, nagu nad tänavu olid. Selle tulemusel jäigi Haanja radade kasutusaktiivsus lõppenud talvel varasemate aastate tipp-tasemetega võrreldes viiendiku võrra madalamaks.

Ent sõltumata sellest kui kaua Haanjas lumi püsib, on aprilli alguses, mil Võrumaa Teataja radu inspekteeris, suusatajaid alati vähe. Valdav enamik tervisesportlasi on selleks ajaks juba välja võtnud jalgratta, tõmmanud jalga jooksutossud või kätte käimiskepid. Sestap pole aprilli algus suusatajate hulga hindamiseks kõige õnnestunum aeg, niisamuti nagu on september mõnevõrra hiline kuu, et hinnata Tamula superlanna külastatavust.

Kas ehitame slaalomiraja?

Omavalitsuse ülesanne on luua ettevõtluse arenguks võimalikult soodsad tingimused. Vaieldamatult on aktiivne puhkus valdkond, mida Haanjas tasub arendada ja seda on omavalitsus ka teinud. Kas ja kuidas oskavad ettevõtjad loodud eeldused ära kasutada, arendada välja tasulised teenused, on juba eraldi teema. Seal on kandev roll ettevõtjate, mitte enam omavalitsuse käes.

Võib küsida, kas Haanja valla poolt loodud puhke- ja spordikeskus on praegusel kujul piisav selleks, et meie puhkemajandus saaks areneda? Kas tuleks välja pakkuda mingisugune lisakvaliteet, et suurendada piirkonna atraktiivsust?

Võrumaa Teataja pakub välja, et atraktiivsuse suurendamiseks tuleks Vällamäele rajada slaalominõlv. Kohati on Vällamägi 40-kraadise kaldega ja suhtelise kõrguse poolest Suurest Munamäest kõrgem (jalamilt tippu on 84 meetrit, Munamäel 60 meetrit). Sobiks just kui valatult!

Vällamäe slaalomirada ei ole uus teema ja viimati vaieldi see asi selgeks 13- 14 aastat tagasi. Sellegi poolest saab üle korrata, et mäesuusakeskuse rajamiseks Vällamägi ei kõlba. Sõltumata sellest, kas Vällamägi on kaitse all või mitte, on selle nõlvad keskmiselt või tugevalt erosiooniohtlikud.

See tähendab, et kui Vällamäelt raiuda põlismets maha, mis on suusakeskuse rajamise vaieldamatu eeldus, kulutab emake loodus meie mäe üsna lühikese aja jooksul tükkmaad madalamaks. Tulemuseks oleks lõhkine küna: ei suusakeskust ega ka mäge.

Ma ei arva, et kõik Otepääl korda saadetud rumalused tuleks tingimata ka Haanjas läbi teha. Tark õpib teise vigadest ja jätab rehale astumata.

Stabiilne, mitte hüplik areng

Leian, et Haanja puhke- ja spordikeskuse areng peab praegustes oludes jätkuma mööda oma evolutsioonilist rada. Samas tuleb olla valmis tegutsemiseks, kui olud peaksid muutuma. Eelkõige tuleb edasi arendada olemasolevaid teenuseid, suurendada keskuse kasutamist lumevabal perioodil ja reklaamida end treening- ja võistluskeskusena.

Selles osas oleme saavutanud ka edu. Kõik koondised ei mahu Otepääle ja meie šanss on tuua Haanjasse spordilaagrid, võistlused, mis ei nõua Otepää taset.

Omavalitsusel ei ole võimalik ega vajalik oma varjust üle hüpata. Vald ei saa teha neid investeeringuid, mis tuleb teha eraettevõtetel ega arendada teenuseid, mis oma iseloomult kuuluvad turismiettevõtete arsenali. Turismiäri põhineb omavalitsuse ja erasektori koostöös, kus avaliku rahaga saab anda ärile algtõuke, ent hilisemad investeeringud ja riskid jäävad juba erafirmade kanda. Nii toimib see maailmas ja on toiminud ka Haanjas ning selles osas on pildil kõik õigesti.