Jüri Gümnaasiumi näitering Vaba Valik pidas oma 21. sünnipäeva
30. mail pidas Jüri Gümnaasiumi näitering Vaba Valik oma
21. sünnipäeva, mis hellitavalt juubelina välja hõigati, ja seda ei saa ju laita, sest eelmine aasta jäi tähistamine olemata.
Peamiseks peab siiski nimetama atmos-fääri, mille kujundajaks on vaimsus ja inimesed, kes selle nimel on kokku tulnud. Me ei kakle ja me ei loe üksteisele jutlusi. Me austame üksteist. Sest on üks ühine asi, mida me oleme oma elus taga ajanud. Selle kohta sobib ehk väljend "teatri ime". Keegi ei oska anda kindlat juhendit, kuidas seda saavutada, kuid kui tõesti üritada asju hästi klappima saada, siis mine tea... Võib-olla see ühel hetkel... tekib?
See teatri ime on suurem kui meie, eks seepärast ta ime ongi ja eks seepärast on meil ka millegi suurema peale mõelda.
Peetakse mahad mitmed tänukõned trupi erinevate aegade juhtide poolt ning ka kooli ja valla esindajate poolt. Jagatakse kingitusi ja sooje sõnu. Kauni lauluga rõõmustab kõiki koolineidude ansambel Spagetifi katsioon. On palju rõõmsaid taasnägemisi ja näiteringi asutaja Irene Pukk mõjub sama terase ja heatahtlikuna, nagu ta on seda alati teinud, tervitades ühisel üritusel nii praegusi õppureid, kes harjutavad küll Ingrid "Iki" Pukki käe all, kui ka neid, kellega koos Irene alustas aastal 1991.
Kuid kui laval on püss, siis pidavat ka pauku saama ja koos oli ju oma poolsada näitlejat. Seega ei lasknud end kaua oodata aktiivse trupi katse kirgastusse viia vanemate näitlejate auditooriumit. Olulisi teemasid puudutava etenduse kaudu oli see katse oma ambitsiooni ulatuses kindlasti ka edukas.
Enne lahkumist said kõik kaasa ka CD koos kooliteatri fotovaramuga ning väikese köite intervjuude ja kildudega trupijuhtide poolt.
Lõpetuseks tahaksin selle teatri ime jõudu kirjeldada veel ühtmoodi. Ma nimelt ei näe võimalust, kuidas mõni neist noortest, kes laval adresseeris koolikiusamise probleemi, eales saaks olla võimeline selles osalemiseks. Elada sisse teise inimese valusse, tunnetada kiusajate koledust ja tölplust, viia end viimse piirini teravaks selle mõtte juures ja siis... lüüa...? Pole võimalik. Vähemalt mitte iseennast austades.
31. märtsil toimus Jüri Gümnaasiumis juba kooliteatrite festival ja olles pisikuga taasnakatunud, käisin juba ka seal.