Jüri Ott: Kuidas ajada kogukonna asja arukalt ja jõukohaselt
Tunnistan ausalt, et minu kokkupuuted teiega, hea vallarahvas, on olnud meeldivad, konstruktiivsed ja arengulised. Ilmselt on see tulenenud eelkõige sellest, et teie endi valitud volikogu ja vallavalitsus pole ajanud tühja loba ega toitnud kogukonda lubadustega, vaid on endale võetud kohustused teie ees täitnud ning mõnes osas lootused ja ootused ka ületanud (näiteks Liivi tee, mille rekonstrueerimisest on aastaid räägitud ja kirjutatud ning lubatud ja jälle lubatud. Neid asju on veelgi). Tänases artiklis ei hakka ma analüüsima valimislubaduste täitmist (küllap seda teevad volikogu liikmed), vaid räägin tendentsidest ja arengusuundadest kohaliku omavalitsuse ja riigi tasandil.
Alustan riigist. Paljuräägitud haldusreform on tänaseks ummikseisus, sest nii rahvale kui valitsejatele on selge, et kaartide joonistamine ja valdade sundliitmine (vabatahtlik ühinemine on võimalusena täiesti olemas) raha piirkonnale ja kogukonnale juurde ei too ning majandusmudelit, mis peaks olema edu ja arengu aluseks, ei muuda. Postulaat „Suur on parem kui väike" sõna otseses mõttes ei toimi, sest rahvas on aru saanud, et see on puhas demagoogia. Haldusreformi läbimisel peaks hakkama toimima mudel, millel oleks põhjendatud majanduslik baas ja selged mehhanismid. Elu ja praktika peavad kokku minema ja siin pole vahet, kas mõtleme riiklikult ja globaalselt või kogukondlikult ja lokaalselt. Need tasemed peavad koos töötama ja ühilduma. Ka kohalikul tasandil on tähtis identiteeti säilitada, mitte oma juuri läbi raiuda.
Üheks näiteks riigi ja kohaliku omavalitsuse halvast toimimisest on soov ühtlustada ja „üle sõita" ajaloolistest koha- ja perenimedest, mis on põlistunud sajandeisse. Selle suundumuse vastu on jõuliselt sõna võtnud president Toomas Hendrik Ilves. Meie kogukonna lugupeetud liige ja valla aukodanik Lembitu Tarang taastas oma esivanemate nime - Tverdjanski. Härra Tverdjanski on pärit põlisest Poola aadlisuguvõsast, kelle lugupeetud liikmete seas on olnud nii kõrgeid poliitikuid ja mõisaomanikke kui proviisoreid ja metsamehi. Mida see teadmine meile annab, võib mõni küsida. Aga annab küll - see annab kogukonnale väärikust ja ajaloolist mõõdet, mida pole kunagi ülearu, sest seda püütakse igati vähendada, kohalikest kogukondadest (valdadest) „üle sõites". Oleme vallana seda tajunud.
Minu tööperioodi alguses olid teatud jõud suutnud meilt ära võtta Goldenbecki ehituseks taotletud vahendid. Samuti oli tunda kellegi kindlat soovi sulgeda enamus maakeskkoole. Meiegi keskkool oli arvatud suletavate koolide hulka. Ka külaseltside ehitusrahastuse projektide osas tekkis takistusi, kuna kohalikul valitsustasandil oleme kõik konkurendid ja alati ei järgita juba saavutatud kokkuleppeid.
Tihtipeale tundus, et suund on võetud valla väärikuse ja identiteedi kaotamisele: kui pole maja, kus osutada vallarahvale teenuseid (raamatukogu, perearst, sidejaoskond jne), kui pole kooli, kultuuri, teid ja külamaju, siis on lihtne tekitada olukord, kus teha vallale „hädatapp lauda nurga taga". Nõnda on paraku juhtunud mõne meie lähima naabervallaga, kellele kaela sokutatud ülisuur laenukoormus oli viinud pankroti äärele ning kellel alternatiivsed võimalused vallana jätkata praktiliselt puudusid.
Muidugi on poliitikutel suurepärane omadus halva mängu juures teha head nägu ja väita, et see ongi innovaatiline, kui valla asemele tuleb teeninduspunkt. Meie kogukond on käitunud teisiti. Volikogu eesotsas oma esimehe Einar Pärnpuuga on jõuliselt seisnud selle eest, et meie vald oleks jätkuvalt arenguvõimeline, et teenused (kool, lasteaed, post, lumetõrje, arstiabi, apteek jne) ei kaoks ega kaugeneks meie inimestest, vaid muutuksid veel paremaks. Ise pikka aega suures poliitikas olnuna on mul hea meel tõdeda, et meie vallas ei aeta mitte parteide vaid kogukonna asja, sest partei asja ajades võib üpriski tõenäoliselt juhtuda, et tulenevalt suurest poliitikast antakse parteikontorist käsk näiteks kool sulgeda ja sellele on juba väga raske vastu vaielda. Las jääda suur poliitika riiklikule ja rahvusvahelisele tasemele, meie peame siin oma maanurgas hakkama saama, sest me ju elame siin ning oleme siin vastutajad ja peremehed.
Meie ülesanne on ajada kogukonna asja arukalt ja jõukohaselt. Mis siis on minu arust arukas ja jõukohane?
Esiteks jätkata vallana, hoida kogukonnana kokku ja mõtestada oma tegevused kaugema aja peale, seada prioriteedid, mis tulenevad kogukonna liikmete soovidest ja vajadustest. Meie elukeskkonda saab paremaks muuta tegudega, mida igapäevaselt teevad teie valitud vallavolikogu liikmed, vallavalitsuse liikmed, külaseltside liikmed ja vallaametnikud koos teiega, hea vallarahvas. Oleme volikogu esimehe Einar Pärnpuuga lähtunud algusest peale sellest, et otsused, mida teeme, peavad olema vajalikud ja kasulikud Kullamaa valla elanikele. Mul on ääretult hea meel, et täna võimulolevate inimeste tegevuse ja edu aluseks pole olnud teiste halvustamine ja „ärapanemine".
Volikogus on alati tunnustust leidnud noorte liikmete Kristel Jammeri ja Jaanus Ratase tegevus, kes istuvad küll vastaspool lauda, kuid pole pelgalt õnnekuulutajad enne valimisi, hüüdes: „Vali mind!". Nad ajavad kogukonna asja, tänu sellele on Liivi kandi noored muutunud aktiivsemaks, tulles kaasa talgutele ja osaledes Liivi Naisseltsi korraldatud sündmustel. Kristel Jammer on suutnud kõigist takistustest hoolimata ehitada üles Koluvere seltsimaja, elavdades sellega Koluvere kandi seltsielu.
Inimesi, keda tahaks tänada, kelle toetust ja tuge oleme alati kolleegidega vallamajas tundnud, on väga palju, nad on ütlemata erinevad ning just see on minu jaoks olnud rikastav ja häid emotsioone pakkuv kogemus.
Lõpetuseks tahan kooliperele - nii õpilastele kui õpetajatele - soovida edukat, rõõmsat ja rahuldust pakkuvat õppeaastat, tänada koostöö eest meie tublisid põllumehi, metsamehi, lasteaia peret, raamatukoguhoidjaid, tantsu- ja laulurahvast, külaseltse.
Soovin vallarahvale kuldset sügist ja suurt valimisaktiivsust.
