Keskkonnajaam hakkab nüüd avatud olema kolmapäeviti kl 12-16 ja laupäeviti kl 10-14. Eks see punkt ole ka omamoodi nuhtlus: inimesed ei saa aru, mida siia tuua võib, mida mitte. Vahel on keset ööd kinnise värava taha toodud igasugu risu, voodeid ja olmeprügigi. „Ühest küljest on hea, et siia toovad ja metsa alla ei vii,“ arutleb Jüri. Teisalt – mis tema selle prügiga peale hakkab? „Kui saaks siia ühe valvekaamera panna, ehk see aitaks?“

Üldiselt on ka Jüri öise eluviisiga. Kooli majahoidjana sätib ta end talviti tihti tööle kella kolme paiku öösel, sest kell 7.30 peavad vana mõisahoone platsid ja uue koolimaja ümbrus lumest puhtad olema. Kui oma töö tehtud, läheb ta naisele appi – vald peab puhas olema. „Puhur teeb hirmsat lärmi ja eks ole kaevatud ka, aga töö tahab tegemist,“ arvab Jüri. „Naine on mul vallas haljastuse peal. Sügiseti puhun mina talle lehed kokku, aga see töö sai novembris läbi. Suvel trimmerdan vahel 18 tundi jutti. Pean kõik korraga ära niitma, mitte kaks meetrit päevas. Lohakalt tehtud tööd ma ei salli."

Kõik toiduks vajaliku (kurgid, tomatid, kõrvitsad, kartulid, maasikad jpm)kasvatab Jüri oma aiamaal ja pistab ka ise purki – naistele sellist tööd usaldada ei või. Veebruaris algab potipõllumehe töö, kui seemned saavad aknalaudadele ette kasvama. „Lilleseemned tellin Juhani puukoolist, aedviljade seemned ostan poest. Kurk ei tohi olla mõru. Eelmisel aastal oli seemnepakil kirjas „mõruvaba“, aga kõik kurgid tulid mõrud,“ pajatab Jüri naeruselt. „Märtsi keskpaigas pikeerin taimed kasvuhoonesse (see on mul 50 ruutmeetrit suur)ja hakkan kütma. Ega siis magada saa. Möödunud aastal kütsin veel juuniski. “ Nii on ta taimedega mässanud juba kaheksa aastat. Huvi võis alguse saada ajast, kui Jüri töötas Koeru taimlas. „Aga kust siis sinna kooli juurde see ilu tuleb?“ küsib Jüri. „Ikka ise kasvatan ja istutan lilli täis kõik peenrad ja amplid. Hoian neil silma peal. Lill kasvab ilus, ükskord vaatan – hakkab kollaseks minema. Hirmsad elukad!“ kahtlustab Jüri koolipoisse.

Ka oma hobiga saab ta kahekesi olla just öösiti. Jüri lubab end nimetada kirglikuks kalameheks. Aastane kalastusluba maksab 20 eurot, selle ostab ta internetist. Kevadel viib ta Väinjärve äärde oma paadi ja kui magajad kuulevad läbi une rolleri häält, sõidab Jüri kalale. Põhiline püügiaeg on öösel kella kahest kella kuueni. „Kella kahe ajal on nii vaikne, linnudki magavad. Järvel saad oma kõrva puhata ja mõelda ainult kalale. Seal ainult rahu ongi, saad oma probleemidest lahti,“ pajatab Jüri. „Kolm-neli paati on veel, kes on minusugused ööpüüdjad,“ütleb Jüri ja lisab, et pärast neid tulevad röövpüüdjad. Harpuunidega. „Mina püüan rohkem linaskit. Iga teine linask on armiga – harpuun on teda vigastanud. Ja kui palju kalu on surnud, ei tea keegi. Viimast harpuuni meest nägin läinud aasta novembri alguses. Aga keelata neid ei saa,“ räägib Jüri pahaselt.

Seepärast ei tunne ta ka suurt rõõmu uudisest, et Väinjärve asustatakse suvelõpus 500 haugimaimu. „Kui Väinjärvel harpuunipüüki ei keelata, pole haugimaimudest mingit tolku!“

Sellise külma, karge ja päikselise ilmaga kala ei võta. „Kõrgrõhkkond! Kui see püsib kolm-neli päeva, hakkab jälle võtma. Aga meie ilm muutub üle paari päeva...“ ütleb Jüri ja lisab naeruselt: „Eile sain kolm haugi, üks kaalus 5,6 kilo! Aga see võis juhus olla.“

Või ime? Just sellise hüüdnime on Jüri endale koerulastelt välja teeninud.

Jüri on pärit Jõgevamaalt, vetvelskri kunstliku seemenduse tehniku eriala omandas Arkna loomakasvatus koolis ja töötas pärast kooli Pajusis.

Kui Koeru sovhoosi vajati seemendustehnikut, mõtles, et tuleb ja proovib.Jüri ei tulnud aga selle peale, et Koeru sovhoosi kontor ei asunud teps mitte Koerus ja et kontor, kuhu ta end Koerus asutas, oli hoopis Majaka nimelise majandi oma. „Aga selgus, et ka neil oli parasjagu seemendajat vaja ja nii ma siia jäingi,“ pajatab Jüri naeruselt.

„Väikeloomad pole minu eriala,“ ütleb Jüri. Lehmi sai ravitud küll ja küll. Ka selliseid, kelle veterinaararst oli tapamajja määranud. „Vaolt toodi lehm, tapamaja kandidaat. Ravisin ta terveks, viidi majandisse tagasi ja elas veel mitu aastat,“ meenutab Jüri. Eks need lood toona imena tundunudki. Siis oli igas peres paar-kolm looma. Ühel hetkel kadusid loomad ja ühes sellega töö. Kolm-neli aastat töötas Jüri Naturalis, siis tuli majanduskriis ja koondamine. Pärast seda ta kooli tööle sattuski.

Üht asja usub Jüri kindlalt - see aeg, kui inimesed hakkavad jälle loomi pidama, tuleb tagasi!