Juta Heinvee juhib mainekat Rootsi telgitehast Rapla tagatoas
„Üheksakümnendate esimesel poolel, eraettevõtluse algusaegadel, olin ma eraettevõtja, tegin tõlketöid, olin rootsi keele õpetaja. Tõlgina olin käinud ka Rootsis. Kui mulle 1996. aasta suvel meie maakonna sõpruspiirkonnast Jönköpingi ettevõtluskeskusest helistati ja küsiti konsultatsiooni tekstiilitööstuse toomisest Eestisse, siis hakkasin valdkonda rohkem süvenema ja selle mõttekust analüüsima,“ meenutab Juta. „Rootsist olid tolleks hetkeks tekstiilitööstused kolinud Aasiasse, Eestis oli see sektor arenemisjärgus, kuid nüüdseks siingi hääbuv. See oli hetk, kus esimesed välisettevõtted olid siin end näidanud nii heas kui halvas.“
Läbimõeldud sammud tõid tehase Raplasse
Juta uuris telkide tootmiseks koostöövõimalusi Eestis. „Töökultuur oli siin omapärane, lepingud väga kiiresti muutuvad ja selleks, et tarneahel oleks kontrollitav, olnuks parim välispartneritel teha oma firma, mitte otsida tootjat. Rootsi omanik ja juht käis ka Narvas maad uurimas, kuid seal nähtud tootmine ei vastanud kuigivõrd ta ootustele. Üheskoos aru pidades pakkusin neile siis välja, et võiks Raplasse tootmise rajada – endise Klementi baasil olid Raplas ka töötajad,“ vaatab ettevõtte juhataja ajas tagasi.
Nii ta läks, järgmise,1997. aasta alguses alustas Hilleberg Eesti Raplas esialgu viie töölisega telkide tootmist. Hilleberg The Tentmaker AB on Rootsi pereettevõte ning omanik käis Eesti telgimeistreid välja õpetamas. „Ega see lihtne ei olnud, sest materjal oli uudne ja tundlik, peaaegu nagu muinasjutus „Keisri uued rõivad“, õmblused olid näha, aga kangast justkui polnudki. Meie praegune tootmismeister oli esimese päeva õhtuks nii väsinud, et pidas loobumise mõtteid. Ometi ta jäi, enamik alustanutest on alles tänaseni. Meil on üldse väga püsiv kaader,“ sõnab juhataja. „Hetkel on meil 35 kehtivat töölepingut ning lepingute number on veel kindlalt kahekohaline.“
Telgitootmine Raplas sai Juta poolt käima lükatud, suveks sai uus angaar valmis ja palgati inimesi juurde. Juta sõnul olid suuremad hirmud kindlasti Rootsi poolel, Raplasse investeering oli neile uus kogemus: osteti hoone, palgati inimesed. „Esialgu jäi osa tootmist Rootsi, hiljem vaid juurdelõikus, kuid paari aasta jooksul kolis kogu tootmine Raplasse. Esimestel aastatel käis omanik Raplas uusi töötajaid välja õpetamas, hiljem on telgimeistreid koolitatud juba kohapealsete tootmisjuhtide poolt. Telgid pidid olema läbimõeldud ning on oluline, et ka õmbleja seda tajub. Uut personali otsiti esialgu maakonnalehe kaudu, hiljem kutsusid omad inimesed vajadusel tööjõudu juurde, kuid on neidki, kes on end ise pakkumas käinud. Kui Eesti Euroopa Liiduga liitus, siis hakkasid kergetööstussektoris inimesed rohkem liikuma, nii Eesti sees kui siit välja, kuid meil massilist minekut ei olnud, oli neid, kes läksid, ning ka neid, kes hiljem tagasi tulid,“ sõnab Juta ja lisab, et eks ringivaatamine ja erinevate võimaluste otsimine-proovimine käivad elu juurde. „Kui ma näen, et mõni noor kahtleb oma telgimeistri potentsiaalis siis soovitan ka teisi arenguid kaaluda, muuhulgas kindlasti õppimist,“ hindab Juta arengut.
Areng ja püsimine
Arengut nõuab naistelt ka igapäevane töö õmblusmasina taga. Telkide tootearendus käib küll Rootsis, kuid disainerite 3D-mõtted tuleb konstruktoritel tehniliselt teostatavateks muuta ja naistel masinatel ellu viia. „Meie naistel on hea õmblus- ja käsitööoskus kutsekoolidest, kuid ettevõtluse arenedes tekib palju uusi seadmeid, meil on siin palju elektroonikat. Mõni pelgab seda, mõnel läheb harjumisega aega, eks see sõltub loomupärastest isikuomadustest, kuid naised on tublid ja saavad hakkama,“ kiidab juhataja.
Tänu töökatele õmblejatele toodetakse Raplas aastas 18 000 telki. Selleks, et töötingimused oleksid paremad ja tootmine efektiivsem, tehti tehases jõulude ja aastavahetuse ajal remonti ja ümberkorraldusi.
„Kuigi paljutki sõltub riigi poliitikast– on ju kergetööstust suhteliselt lihtne mujale kolida, on meil praegu perspektiivis laieneda ja kopp maasse lüüa,“ vaatab juhataja lootusrikkalt tulevikku.
Õmblustööstust juhtides on Juta Heinvee oma naistele ja õmblustööstuse partneritele igati võrdväärne ja tõsiseltvõetav partner, terminoloogiamaastikul vajalik sai omandatud kodus ja Kehtna MTKs.
„Eks omal ajal, üheksakümnendatel, tekkis tööstus kohtadele, kus juba midagi oli, näiteks tööjõud. Nõukogude ajal oli Kohilas paberivabrik, Järvakandis klaasivabrik, kuid Raplas ei olnud ühte väga tugevalt väljakujunenud tööstusharu. Olid Estoplast, Klementi, Vasar, ehitussektorist KEK ja MEK, kuid valdav tööandja oli riik: siin oli haigla, koolid, maavalitsus. Need tegurid pidurdasid Rapla tööstuse arengut, ka väikeettevõtluse areng pole siin kiire olnud, see on ikka justkui sordiini all, siia on tuldud, kuid siit on ka mindud,“ sõnab naine, kes ise on olnud kohaliku omavalitsuse ettevõtluse töörühmades ja osalenud Raplamaa Ettevõtlus- ja Arenduskeskuse tegemistes.
„Valla tasandil ei paista välja, et keegi väga entusiastlikult selles valdkonnas tegutseks. Meil võiks olla mitu oma Nokiat, just mitmekülgsust võiks promoda kui plussi. Me olemegi suuresti Tallinna tagala, siin võiks olla ilus, roheline ja kõik eluks vajalik ning Raplasse lähivaldadest tulek võiks olla ka ühistranspordiga võimalik. Paar sõitu päevas peaks buss ikka tegema.“
Kodupimedus
Põlise raplalasena tõdeb Juta, et tõesti, peatänavad on kenad ja korras, koolid ilusad, kiriku ümbrus, promenaad ja kesklinna haljastus kenad, kuid sellest üksinda on vähe. „Jürna tänaval, mida meie ja Optima töötajatele lisaks kasutavad autoregistrikeskusest väljasõitjad ja vanarauda vedavad koormaautod, on igapäevaselt sadakond kasutajat. Tee seisukord on jube ja talviti on lumelükkamisega ka hiljapeale jäädud. Nüüd,15aastase ootamise-küsimise peale saime siia tänavavalgustuse, kuid selle saamiseks tegime ise mitmeid pöördumisi omavalitsusele konkreetset statistikat välja pakkudes.
Meie kõrvalkrunt kuulub Kaitseliidule, see näeb kole välja, lisaks kasvavad teeääred võssa. Kui meile siia mõni välismaa ajakirjanik juhtub, siis nad ikka imestavad: kuidas te tööle saate ja kuidas siin elate?“
Hilleberg Eesti juhataja sõnul võiks vald selle piirkonna kuidagi siduda, keegi võiks sellega tegeleda, et visuaalis oleks kogu ümbrus hoolitsetud. „Potentsiaal on Raplal olemas, kuid tagatuba peab ka korras olema. Rootslastel on selle kohta hea väljend: kodupimedus. Eks sarnased probleemid ole igal pool väikelinnades, kuid pole mõtet oodata mingit suurt ja helget projekti, väikesed asjad tuleb ise ära teha. Inimressurss meil ju on,“ mõtiskleb naine, kes ise ei pelga käsi külge lüüa.
Kirikuaednikuks promenaadi ääres
Kui aastavahetuse kõnes sõnas vallavanem, et loodab vallaelanike kasvule,s iis Juta leiab, et sellega tuleks veel teadlikumalt tegeleda. „Raplas pole arvestatavat elamuehitust, selleks peaksid olema mingid ettevalmistused, üldplaneeringud võiks selle pilguga aeg-ajalt üle vaadata. Infrastruktuur tervikuna on oluline, peab vaatama suurt pilti. Me võime ju siia oodata noori, kuid kuhu? Noortel peredel võiks olla rohkem võimalusi, kui ainult Mahlamäele elama asuda,“ täheldab Juta.
Hea märkaja silmaga, elades kunagises kiriku leerimajas, tõdeb Juta, et kiriklal pole korralikku parklatki, promenaadikontsertide ajal pole samuti kuhugi parkida, kiriku tagune oleks vaja korralikult planeerida.
Kiriku kunagise leerimaja lugu on õmblusvabriku juhatajal olnud peaaegu sama kaua kestev isiklik projekt ja naljatades sõnab ta, et on poole kohaga vabatahtlik hooldustööline.
„Viisteist aastat tagasi avastasin selle lagunenud paekivihoone juhuslikult võsast, kui pastoraadi taga autot ringi keerasin. Hoone seisis tegevusetult ja lagunes, kuid väsinud ja vildakas koolimaja hoidis veel vapralt kunagiste kihelkondlaste mõtet ning mul tekkis selle vastu huvi, tekkis visioon sellest majast,“ meenutab Juta.
Täna näevad promenaadil jalutajad pastoraadi lähedal ilusat renoveeritud hoonet ning hoolitsetud ümbrust, miski ei anna märku, et toona oli maja juba nii kehvas seisus, et muinsuskaitse oli selle oma hingekirjast maha kandnud ja lammutamisele määranud.
