Juubilari veerg - Heldur Iila 75
Nad elasid tagasihoidlikus talumajas, kus kasvatasid lambaid, sigu, kanu ning pidasid lehma. Leiba tehti kodus ja sealihatünn oli sahvris.
Eesti Vabariigi lõpuaastatel kuni 1941. aastani elas Helduri perekond Mustvees raudtee taga. Helduri isa oli vedurijuht ja sõitis Sonda- Mustvee liini. Ema toimetas peamiselt kodus, aga käis ka metskonna taimeaias ja koolis koristajana tööl. Heldur mäletab lapsepõlvest veel täpselt, et igal hommikul käis ta pirukaputkast värsket sarvesaia ostmas ja see maksis viis senti.
Helduri vanaema elas Lohusuus Nõmmes ja läks nii, et ka Helduri pere asus siia elama. 6-aastasena läks ta Lohusuu kooli. Oli sõjaaeg ja paljudes peredes elasid saksa sõdurid. Ka Helduri vanemate peres elas üks ohvitser. Sakslastel olid toidu valmistamiseks kaasas oma leivaahjud ja katelokid, mis asusid kooli õuepeal. Helduri rääkis, et nende pere sõduril oli sõjaväetoidust kõrini ja viimane lubas kõik talle määratud maitsvad toidupalad poisile.
Kui Lohusuu kooli 7 klassi sai läbitud, soovis ema, et Heldur oleks koju jäänud. Peretuttav Jõgi Jaan aga pani poisi mootorratta peale ja viis Kohtla-Järvele Põlevkivitöötlemise tehnikumi tehnoloogiat õppima.
Pärast tehnikumi lõpetamist 1954. aastal sai ta gaasimajanduse tehnoloogina tööd Kohtla-Järve gaasivabrikus. Jõudnud seal töötada aasta, võeti Heldur neljaks aastaks mereväkke. Ta õppis ühe aasta Viiburis turbiini-masinistiks, edasi saadeti ta Sevastoopolisse ja Odessasse, kus ta töötas valvelaeval 3 aastat. Kogu sõjaväes oldud aja viibis Heldur laeval kas siis sadamas laevaremonditöid tehes või seilates Mustal merel. Helduri sõnul möödus sõjaväeteenistus üldiselt rahulikult. Ainus ohtlik ja pingeline olukord tekkis Egiptuse kriisi ajal. 1959. aastal sai sõjaväeteenistus läbi ja Heldur naasis kodumaale.
Ta läks tagasi Kohtla-Järve gaasikombinaati tööle. Samal ajal remontis ja pani elektrit Lohusuus vanemate majas. Kui 1960. aastal hakati Lohusuud elektrivõrku ühendama, olid Helduril sell eks juba kõik ettevalmistused tehtud ja juhtmed veetud. Lohusuus kultuurimajas pidudel käies jäi talle silma kaunis kooliõpetaja Elve. Noored abiellusid 1961. Aastal ja asusid elama Kohtla-Järvele. Neil sündis kolm tütart.
1964. aastal sai Heldur ametikõrgendust ja ta asus tööle tsehhi juhatajana. 1. aprillil 1968. aastal läks Heldur Rohelise vööndi metsamajandisse tööle ohutustehnika inseneriks. Kolme aasta pärast sai ta peamehaanikuks ja seejärel ehitustööde juhataja asetäitjaks. Heldur on olnud veel neli aastat Kohtla-Järve linna rahvasaadik ja sotsiaalkomisjoni liige ja 16 aastat juhtis ta metsamajandi ametiühingut.
1987. aastal hakkas Heldur Lohusuu majale juurdeehitust tegema ja 1994-st aastast elavad nad juba alaliselt Lohusuus.
Heldur on olnud veel Voka ja Lohusuu jahimeeste seltsi liige kokku 40 aastat. Tema lastud ühed põdra pulksarved said 1986. aastal pronksmedali. Talle on terve elu olnud väga südamelähedane laulmine. Esimesele laulupeole sõitis ta 1947. aastal Lohusuu segakooriga. Tehnikumi ajal käis ta laulmas meeskooris „Põhjarannik“. Pikka aega laulis ta ka metsamajandi segakooris „Laane“. Tänaseni on Heldur aktiivne Avinurme segakoori liige.
Soovime Heldurile palju tervist, kõlavat lauluhäält, rõõmu igasse päeva ja palju õnne 15. jaanuaril saabuva kuldpulmapäeva puhul!
