Olen pere kõige noorem laps, mul oli 5 venda ja 2 õde, need on juba aastaid tagasi manala teed läind. Isa suri, kui olin 9- aastane. Kuu aega hiljem tuli emale halvatus, selle tagajärjel oli ta 26 aastat voodihaige. Olin venna hoolealune. Käisin Piilsi koolis ja lõpetasin viis klassi, rohkem tollajal klasse siin ei olnud. Vanemate toeta ei olnud mul võimalik rohkem haridust saada.

Abiellusin 18-aastaselt Evaldiga, kes oli minu üleaedne. Laulatus toimus Lohusuu kirikus. Meie abielust sündisid Astrid ja Veljo. Kolhoosi astusime Evaldiga 1949. aastal, seal töötasime põllutöölistena. Kolhoositöö eest polnud võimalik raha saada, normipäevade eest anti kartuleid ja vilja. Kolhoosi esimestel aastatel sai hein, põhk ja vili otsa, siis läksid söödaks isegi õlgkatused ja männioksad. Terve elu olen põllutööd teinud ja loomi kasvatanud. Petrooleumilambi valgel käis lüpsmine, käsitsi vedasime loomadele vett. Piima viisime Piilsi meiereisse. Kodus kasvatasime lina, millest kudusime kanga ja sellest omakorda õmblesime riided. Ühtegi puhkepäeva polnud. Noortest tol ajal külas puudust polnud. Piilsi koolimajas peeti pidusid, tantsuõhtuid. Kärasi küla peale sai iga laupäeva õhtu 40 noort kiigeplatsil või koolimajas kokku. Mul on hea meel, et abikaasaga saime kuldpulmad peetud. Evald suri 77-aastasena. Meil oli hea ja õnnelik kooselu. Siiski pean tõdema, et raske töö on jätnud oma jälje- kõik liigesed valutavad ja vererõhk on kõrge. Nüüd elan poja perega koos, me saame hästi läbi. Nad on mulle suureks toeks, üksinda ei tuleks ma enam oma eluga toime. Tütar elab ka lähedal. Pojaga käivad nad mind tihti külastamas. Mul on kokku kolm toredata lapselast, neil veel kahjuks lapsi pole. Olen tänulik, et mulle on selline tervis antud, et pole voodihaige. Nii head elu, kui praegu, pole mul veel olnud.

Inimesed peaksid paremini läbi saama, et parem tulevik tuleks. Tänapäeva noored ei austa vanemaid. Palju on antud lastele õigusi, vähe kohustusi.“

Poeg Veljo tegeleb lisaks põllutöödele juba 35 aastat mesindusega. Ta teab nende usinate tööloomade elust vist küll kõike. Ja võin kinnitada, et nende mesi on väga maitsev. Samuti ei saa ütlemata jätta, et proua Helmi minia Herta on samuti kuldsete kätega. Nimelt koob ta kaunite mustritega sooje käpikuid.

Palju õnne, jaksu ja tervist soovime proua Helmile. Kõike head tema perele ja lähedastele.