Pärast sõda elas pere siin-seal Tartus. Isa töötas ehitajana, ema oli õmbleja. Esimeseks koduks peab Lembit Halliku metskonda Tartumaal, kus nad elasid pea 8 aastat. Isa töötas seal elu lõpuni. Hallikus metsad olevat olnud laskemoona täis. Kord leidsid vennad ühe pulga, mille sees oli vedru. Muidugi oli vaja poistel see vedru sealt kätte saada. Nokitsemine tulemusi ei andnud ja Kalju läks haamri järele. Kui ta oli juba ukse juures, märkas Lembit, et pulgast tuli leek välja. Lembit läks kohe varju, vend aga keeras ümber ja siis toimus plahvatus. Kalju sai killust väikse haava huule juurde ja Lembitul ei olnud häda midagi, ainult köök oli must ja laest-seintelt olid lubjatükid lahti.

Hiljem elas pere veel mõnda aega Kükital ja Lembit käis Mustvee I Keskkoolis. Juba kooliajal paistis ta silma hea lauljana. Tema unistus oli saada lauljaks.  Ta käis mitmetel lauluvõistlustel, kus sai märkimisväärseid tulemusi. Kõige silmapaistvam esinemine oli Estonia laval. Seal toimus lauluvõistlus, mille võitis Vello Orumets ja Lembit Nõmm jäi teiseks! Edasi tahtis Lembit Tallinna Muusikakooli laulmist õppima minna ja lootis, et see kool vabastab ta sõjaväest. Ta eksis. Lembit sooritas kõik katsed suurepäraselt, kuid läks õppima hoopis metsandust EPA-sse. Tänu kahele väga edukalt sooritatud kõrgema matemaatika eksamile jäi ta silma ühele Tartu Riikliku Ülikooli õppejõule, kes tegi Lembitule ettepaneku üle tulla matemaatikat õppima. Lembit leidis, et matemaatika on tema jaoks „liiga kuiv" ja igav ning jätkas metsamajandus õpinguid.

Sõjaväeteed alustas ta Baikali ääres lennuväes teenides. Hiljem suunati ta  Valgevene lennuväkke mehhaanikuks. Tänu väga heale lauluoskusele oli tal sõjaväes hea elu. Lauluproovid ja esinemised sõjaväepidudel vabastasid ta paljudest tüütutest sõjaväekohustustest.

Lembitu esimene töökoht oli Iisaku metskond, kus ta töötas algul inseneri ja hiljem juhatajana. 1977-st aastat töötas ta Lohusuus abimetsaülemana ja 1990-st pensionile jäämiseni oli ta siin metsaülem. Põhitööle lisaks kasvatati ja müüdi ka kurke. Lembit on ka lehmi, pulle, sigu, kanu ning veel hiljaaegu jäneseidki kasvatanud.

Naise Jutaga tutvus Lembit Iisakus. 1967. aastal abielluti, peagi sündis poeg Alari ja tütar Kaire. Pesamuna Kaido sünni ajaks oli pere kolinud juba Lohusuusse. Tänaseks on Lembit olnud 19 aastat lesk. Lembitul on 8 lapselast ja üks lapselapselaps. 

Peale laulmise on Lembitul veel muusikalisi andeid. Ta oskab mängida karmoškat ja akordionit ning on olnud  Venekülas pillimees. Ta näitas meile oma isa kingitud „reliikviat" Itaalia firma Manfrini akordionit, mis on hääles ja korras ning näeb välja nagu uus. Ka kalandus ja jahindus on Lembitul juba lapsest saadik hinges olnud. Ta meenutab, kuidas käis poisikesena isaga varahommikul tedrejahil ja siis koolipingis tukkus. Ta on veel praegugi Lohusuu jahiseltsi liige ja käib väga tihti kalal.

Lembit ei ole kunagi tõsiselt haige ega haiguslehel olnud. Lapsepõlvest meenutab ta ühte seika, mil põdes leetreid. Haigus kordus ja süvenes - leetrid lõid silmadesse. Arstid ütlesid, et poiss jääb pimedaks. Ta mäletab, et ema-isa istusid voodi ääres ja niisutasid kummeliga ta kinnipaistetanud silmi. Oli jõuluaeg ja isa ütles, et ta prooviks silmi avada. Lembit tegi vaikselt silmad lahti ja nägi, et laual oli ehitud väike kuusepuu ja isal olid pisarad silmas. Tervise üle Lembit ei kurda, vahest ainult kimbutab teda kõrge vererõhk.

Vaba aega sisustab ta midagi nikerdades ja vaatab alati, et järgmiseks päevaks ka töid teha jääb.  Talvel on mõnikord igav. Õnneks toob vahest ta südamesõber Aive koolist mõne kulbi või pannilabida, mida on vaja parandada, siis on jälle nikerdamist. Suvel on tal aga palju tegemist - aed ja kasvuhoone vajavad korrastamist, muru niitmist ja kala püüdmist. Toimetamine ja hobidega tegelemine ja hoiavadki Lembitut rõõmsa, terve ja noorena.

Juubeliks soovime Lembitule südamest õnne, tervist ja jaksu toimetamisel ning head kala- ja jahisaaki.