Juubilari veerg: Zoja Volkova 80
Kui kool 1950. aastal läbi sai, suunati ta Tallinna leivakombinaati tööle. Seal tutvus ta Alekseiga, kes õppis samal ajal Tallinna mäetehnikumis. Nad abiellusid, sündis poeg Aleksander ja tütar Aljona. Peale kooli lõpetamist suunati abikaasa Aleksei kolmeks aastaks Tammiku kaevandusse tööle. Zoja jäi lastega Tallinnasse. Kolm aastat möödus kiiresti ja Aleksei sai minna tagasi Tallinnasse oma pere juurde. Aleksei oli hea töömees ja Tammiku kaevandus palus väga kaua, et ta naaseks sinna tööle. Pere arutas seda minekut põhjalikult ja leidis siis, et mehe töö on siiski väga tähtis ja nad otsustasid kolida Kohtla-Järvele.
Zoja asus tööle Kohtla-Järve kaubandusvalitsuses toidu kvaliteedi kontrollina. Peagi sai ta kõikide kaupade kvaliteedi kontrolli vaneminspektoriks. Ta tõusis veelgi oma karjääriredelil ning töötas pea 20 aastat osakonna juhatajana. 1981. aastal pakuti Alekseile Tallinnas korterit ja töökohta raudbetoonitehase peamehhaanikuna. Ta võttis selle pakkumise vastu ja pere kolis jälle pealinna. Peagi aga haigestus raskelt Aleksei ema. Zoja ja Aleksei otsustasid, et keegi peab minema teda aitama ja hooldama. Zoja tuli töölt ära ja kolis Ukrainasse. Seal veedetud kolm aastat olid temale vaimselt ja füüsiliselt väga rasked. Peale ämma surma elas Zoja veel 10 aastat Ukrainas. Siis müüsid nad maja maha ja hakkasid Eestis vanaduspõlve veetmiseks sobivat kohta otsima. Nad ei saanud enam paneelmajas elada, kuna sealne kliima hakkas Aleksei tervisele halvasti mõjuma. Nad otsisid sobivat paika Mustveest, Rajakülast, Kataselt ja mujalt, kuid ükski koht ei tundunud sobiv olevat. Kui nad Lohusuusse jõudid, tundsid nad mõlemad, et see on see õige koht. See on nende kodu. Zoja ütleb, et Lohusuu on maapealne paradiis. See maja on neile südamelähedane võibolla sellepärast, et ta on sarnane nende Ukraina majale.
Zojal ja Alekseil ei ole kunagi igav. Nad on väga tegusad ja tragid. Pidevalt remondivad maja ja korrastavad aeda. Nad proovivad ikka ise hakkama saada, aga kui on mõni suurem või raskem töö vajab tegemist, siis ei häbene nad abi paluda. Zoja kiidab väga oma naabreid. Naabrinaise Reedaga peavad nad koos erinevaid tähtpäevi ja tihti arutavad naerdes kohvitassi taga maailmaasju. Teine hea sõber, keda nad samuti väga kiidavad, on Kivi Sulev. Ta käib alati neid vaatamas ja abistab, kui tarvis.
Zoja on kurb ainult sellepärast, et ta lapsed ja lapselapsed elavad kaugel ja kohtutakse harva. Kirjanikust poeg Aleksander läks Venemaale õppima ja jäi sinna elama. Tütar aga kolis perega Ameerika Ühendriikidesse. Nad näevad küll harva, aga räägivad telefonitsi pea iga päev.
Zoja ja Aleksei on väga positiivse maailmavaatega inimesed. Nad ei kiru poliitikat ega ilmaelu. Zoja ütleb vaid, et väga oluline on, et vene pered panevad lapsed eesti lasteaeda ja eesti kooli, siis on neil tulevikus lihtsam. Nende poeg Aleksander käis eesti lasteaias ja oskas väga hästi eesti keelt, tütar Aljona aga käis vene lasteaias ja tema eesti keel oli nõrk.
