Juubliari veerg: Reino-August Sild 80

Olen sündinud 11. septembril 1931. aastal Jõemetsa külas Matsra talus. 1940. aastal läksin Piilsi kooli.

Uue aastani käisime õppimas vanas koolimajas, peale vaheaega kolis kool uude majja. 1947.a kevadel lõpetasin seitsmenda klassi ja sügisel läksin edasi õppima Mustvee kooli 8. klassi. Seal käisin kuni 1949. aasta märtsini, siis saadeti Siberisse.

Küüditatute ronge oli kokku 5 ja igal rongil 50 vagunit, mis olid kõik täis inimesi. Sõitsime öösiti, päeval seisis rong jaamas. 13. päeva öösel jõudsimegi Tsenõõ jaama. Järgmisel hommikul viidi meid traktoriga Vosnesenka külla Stalini-nimelisse kolhoosi. 1951. aasta jaanuaris saadeti mind traktoristide kursusele. Märtsikuus olid eksamid ja saingi load kätte. Tööle pandi mind linttraktori peale. Kõik töö, mis tegime, arvestati ümber kõrre künni peale ja ühe künni norm oli 7,2 ha. Tööpäev algas kell 6, siis oli tund vahetuste aega. Töötasime kella 6-ni õhtul kuni tulid tööle öise vahetuse traktorist ja haakija. Põldudel töötasid traktorid ööd-päevad läbi. Meie oma Volga sakslasest paarimehega tegime sügiseks 2130 ha kõrrekündi, mis oli meie oblastis kõige parem tulemus. Kui aga auhindade (milleks olid kuldkell ja 1500 rubla) jagamiseks läks siis teatati, et jäime hoopis teisele kohale. Olime oma väljateenitud preemiatest ilma ja kommentaariks saime niipalju, et „paber kannatab kõike".

1953. aastal abiellusin Hilmega. Olime ühe küla lapsed ja käisime koos koolis. Ja nagu poistele ikka, nii meeldis mullegi tüdrukuid, eriti Hilmet, kiusata. Kord olla Hilme koju läinud ja küsinud emalt, et mis ta peaks tegema, et poisid enam ei kiusaks. Ema andis head nõu, et järgmine kord võta poisilt ümbert kinni. Nii Hilme tegigi. Kui ma järgmine kord Hilme kõrvale istusin, siis pani too käe mu kaela ümber. Ma ehmatasin päris ära. Hiljem mõtlesin, et kui ta mulle juba käe ümber pani, ju ma pean ta siis ära võtma.

Siberis sündis meil 2 tütart. Viimase Siberi-aasta töötasin teedevalitsuses teehöövli peal. Vabal ajal tegelesin jahindusega. 1957. aastal lasti meid vabaks ja võisime koju naasta.

Eestisse jõudsime 1957. aasta 24. detsembril. Me asusime elama Avinurme ja hakkasime seal maja ehitama. Meil sündis kolmas laps - poeg. Ma läksin tööle Mustvee kohaliku majanduse kombinaadi Avinurme tünnitehasesse. Talvel töötasin metsas ja suvel meisterdasin kaste. Töö kõrvalt käisin Mustvees autojuhi kursusel. Kui load käes, hakkasin tünnitehase bussi- ja autojuhiks. 1960. aastal sain uue auto - Žil 130-ne. Selle autoga sõitsin 1300030 km, siis alles tegin ise autole kapitaalremondi.

Avinurmes tegelesin jahindusega edasi. Meil oli väga tugev jahiselts ja palju tublisid liikmeid. Käisime väga paljudel võistlustel üle vabariigi, saime palju tunnustust ning võistlustel häid tulemusi. Mõnda aega olin Avinurme sektsiooni esimees, sel ajal ehitasime Avinurme jahimaja ja lasketiiru. Mul on hea meel, et see maja on tänaseni jahimeeste kooskäimiskoht. Minu suureks üllatuseks nimetati see maja minu 75. sünnipäeva puhul „Reino"- nimeliseks. See on mulle suur tunnustus ja au.

Reino-August Avinurme jahiseltsi maja ees

Oma isakoju Jõemetsa tulime elama pensionieas. Kunagi lubasin isale, et lähen tagasi kodukohta elama ja ehitan talu uuesti üles. Abikaasaga täitsime minu poolt antud lubaduse. Nüüd oleme siin elanud juba pea 20 aastat. Päevad mööduvad vaikselt remonditöid tehes. Vahest käin ka laskmas. Hiljuti käisin võistlustel ja sain veteranide arvestuses esikoha.

Reino ja Hilme on väga nooruslikud ja nende nägudes ei ole ühtegi väsimuse märki. Küsimuse peale, mis on nende hea väljanägemise saladus, vastasid nad, et füüsiline töö. Nad on abielus olnud juba pea 60 aastat! Hilme sõnul peitub õnn ja hea kooselu hoolivuses.

Soovime Reinole palju tervist, veel rohkem õnnelikke aastaid ja muidugi õnne juubeli puhul!