Juuksuriõpilasena Tammsaarele soengut tegemas
Hiljem on ta Tammsaare pargis jalutades tihti mõelnud, kas Tammsaare kuju on tema tehtud soenguga või mitte?
„Olin 1934. aastal õpilasena esimest päeva juuksuriäris tööl. Mul oli küll juba oma laud sildiga „õpilane“, kuid sel päeval oli üks laev Tallinna sadamasse tulnud ja kliente palju ning teistel juuksuritel polnud aega minu koolitamisega alustada, seetõttu oli esimesel päeval mu ülesandeks põrandat pühkida. Kui parajasti muud teha ei olnud, siis seisin oma laua juures ja vaatasin järjekorras ootavaid mehi,» meenutab Terese.
„Korraga tõusis üks tumehallis ülikonnas mees püsti ja tuli minu juurde. „Ega laps ilma tööd tegemata õpi, ole hea, lõika mul juukseid,“ ütles ta ja istus toolile. Ma olin ähmi täis ega söandanud öelda, et olen alles esimest päeva õpilane. Panin siis talle lina peale ja hakkasin ettevaatlikult. tööga pihta. Juuksuriäri perenaine, kes mu kõrval parajasti ühe teise kliendi juukseid lõikas, vaatas pingsalt, mida ma teen, lõpetas oma töö ja lõikas ise minu kliendil juuksed lõpuni. Kui härra soovis maksma hakata, ütles perenaine, et õpilase töö eest tasu ei võeta. Seepeale võttis mees rahakotist kaks krooni ja pani lauale: „See on õnneraha, esimest tööd ilma rahata ei tehta!“,“ kirjeldas Terese esimest kohtumist kirjanik Tammsaarega.
Seda, et esimene inimene, kellel ta juukseid lõikas, oli kuulus kirjanik Tammsaare, kuulis ta teistelt klientidelt pärast seda, kui tumedas ülikonnas mees juuksuriärist välja oli läinud.
See ei jäänud ainsaks korraks, kui Terese pidi kirjanikuhärral juukseid lõikama. „1935. aastal astus meie ärisse sisse üks proua, kes küsis, kas me koju ka juukseid lõikama tuleme. Suur oli mu üllatus, kui Kadriorus asuva maja uksele koputades Tammsaare isiklikult ukse avas,“ rääkis vanaproua.
Selles juuksuriäris käis Tammsaare hiljem ka, kuid Terese tal juukseid lõikama enam ei sattunud.
