Kaardilt kadunud: Märjamaal asus indiaanisõja mälestuseks nime saanud paik

 (14)
Rosenthali kabeli varemed 30. aprillil 2013. Foto: Jüri Kusmin
Rosenthali kabeli varemed 30. aprillil 2013. Foto: Jüri KusminMärjamaa Nädalaleht

Kord küsisin Jürgen Kusminilt: „Jürgen, sa tead Velise ümbrusest kõike. Ütle, mis on praegu selle koha peal, mida vanadel kaartidel nimetati Sandusky. See on Velise mõisast lõuna poole."

Jürgen tegi suured silmad - ma pole sellist kohta kuulnudki!

Pea nädal hiljem andis ta teada, et leidis koha vanal Mellini kaardil üles, kuid kohalikud ei oska midagi täpset öelda. Küll aga võiks see koht olla kuskil tänase Sikenda põlistalu ümbruses.

Mõisniku võitlusi tulvil noorusaeg Ameerikas

Kust siis selline nimi? 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses oli Velise mõisaomanikuks Gustav Heinrich von Wetter-Rosenthal. Tema noorus oli möödunud Ameerikas, võideldes Iseseisvussõjas ühena neljast eurooplasest.

Sandusky oli seotud Indiaanisõdade ja nn Sandusky ekspeditsiooniga.

Viimase eellooks oli 1781. aasta talv, kui asunikud ründasid kättemaksuhimus rahumeelsete liitlaste delavaaride külasid, mõrvates hulga naisi ja lapsi. Selle tulemusel liitus see suur hõim asunikevaenuliku indiaani-briti alliansiga. Rünnakuid uusasukate vastu juhiti suurest Sandusky külast, mis oli nii kohalike indiaanlaste kogunemiskohaks kui ka sidepunktiks Detroidis asuvate inglastega.

Sandusky ekspeditsiooni üldjuhiks valiti George Washingtoni sõber ja piirisõdade veteran kolonel William Crawford. Gustav von Rosenthal (alias John Rose) määrati ekspeditsioonil osalema kindral Irvine'i esindajana ja ühe komandörina - Crawfordi adjutandina majori auastmes.

Ekspeditsioon ei toonud aga edu - indiaalased ründasid metsaradadel liikuvaid asunikke, kes kandsid suuri kaotusi. Rose juhtis luurajate eessalka. See avastas suurte indiaani jõudude kogunemise, määratles hilisema kolmepäevase lahingu võimaliku asukoha (parima koha kaitseks) ning asus siis tagasiteele, liitumaks peajõududega. Sattuti aga vastaste rünnaku alla ning asuti kaitsele lagedal alal olevas metsatukas.

Õnneks suutis Rose saata käskjala peajõudude juurde ning needki jõudsid enne suure lahingu algust metsatukka varjuda.

Ümberpiiratud asunike üksus pidas kaks päeva aktiivset lahingut indiaani võitlejatega, kuid siis otsustati öö varjus taanduda. Tegelikult muutus see üsna korratuks põgenemiseks kahes rühmas. Suuremat neist juhtis John Rose.

Hilisematest ütlustest selgus, et nii mõnigi kord oli halvimast pääsetud tänu Gustav Heinrich von Rosenthali külmaverelisusele ja sõjameheandele.

Lahing Olentangy jõe ääres lõppes Rose'i juhitud asunikeüksusele edukalt ning 13. juunil 1782 jõudsid „miilitsad" üle Ohio jõe Ühendriikide maaaladele tagasi.

Sandusky ekspeditsiooni üldjuht W. Crawford langes aga indiaanlaste kätte ning hukati Sandusky piirkonnas küllalt julmal viisil kättemaksuks delavaari naiste ja laste kallal sooritatud vägivalla eest.

Nii sai ekspeditsioonist „metsikule kõnnumaale" Sanduskysse Gustav von Wetter-Rosenthali vapruse, organiseerimisvõime ja juhioskuste sümbol.

Mälestusi toitis kohalik Sandusky

1784. aasta suvel naasis Ühendriikide Iseseisvussõja veteran Vaimõisasse oma ema ja õde juurde. Isa oli pärandanud mõisad Eestis olnud nooremale vennale Karlile ning Gustavile oli igaks juhuks „reserveeritud" Velise. Käikudel sugulaste juurde Vigalasse oli naisevõtu eas mehele silma jäänud omaniku õde Katharina Juliane, kellega ta varsti abielluski.

Perre sündis õige varsti kaks poega - Karl Gotthard ja Gustav Adolf - ning üks tütar, Eleanore, kuid vaimselt ebastabiilne abikaasa vajas pidevat hoolt. Elu näis sujuvat vaikselt ja rahulikult perekonna, sugulaste ning tuttavate ringis. Majanduslikest probleemidest ei lasknud endine sõjamees end haarata, haritud vaimu toitis ta matemaatika ning vanema ja uuema kirjandusega. Kuid igatsus oma teise kodumaa - Ameerika - vastu jäi.

Loe veel

Teenete eest olid Ühendriigid talle eraldanud suure maavalduse, mida ajutiselt hoidis kindral Irvine. Mälestuste „toitmiseks" ning igatsuse leevendamiseks valmis Velisele ühe Ameerika eeskuju järgi torniga kohtumaja kogukonnakohtu tarbeks (hiljem meierei ja koorejaam), mõisaomanik osales Rüütelkonna peamehena kohaliku talurahva vabastamise ettevalmistamises, Indiaanisõja mälestuseks anti ühele mõisast kaugemal asunud metsasele paigale nimi Sandusky. See kõik pidi meenutama kadunud noorusunistusi ja soove ...

Traagiline isiklik elu

Kuid ... üks tema poegadest sai surma ülikoolis duellil, teine uppus suplemisel ning armastatud tütar suri oma õnneliku abielu esimesel nädalal.

Avalikust elust tagasitõmbunud Gustav von Wetter-Rosenthali suri 26. juunil 1829 ja maeti nn Rosenthalide kabeli põrandaalusesse krüpti oma abikaasa ja lapse kõrvale. Kuid seegi polnud „viimne rahupaik" - I maailmasõja ajal murti sinna sisse, hiljem olla Mihkel Aitsami järgi kabeli uks kinni müüritud.

Tänaseks on Ühendriikide iseseisvussõja kangelase hauakamber peaaegu täielikult varisenud ning võssa kasvanud. Ja ka Sandusky on mälust kadunud!


Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare