Millised inimesed seal elavad, millega tegelevad?

Need ja palju teisi küsimusi peas tiirlemas, asusime oma 10- liikmelise grupiga 23. juuli varahommikul Tallinna lennujaamast teele. "Ainult" kuue tunni pikkune vahepeatus Stockholmi Arlanda lennujaamas möödus osal meist väheks jäänud unetunde tasa tehes, mõned mängisid kaarte ja mõned sisustasid aega üksteisega tutvudes - alles lennujaamas meie grupp nimelt täies koosseisus esimest korda kohtuski.

Elu esimesed lennutunnid ja nendega kaasas käivad emotsioonid sai kirja enamik meie grupi noortest. Oma tulevase elukutse valikut neist keegi küll piloodiameti vastu vahetama ei kiirustanud, aga keegi ei öelnud ka, et elus enam jalgu lennukisse ei tõsta. Nii et Reykjavikki jõudsime kenasti!

Tihe päevakava

Juba järgmisel päeval, kui nii Norra kui ka Türgi grupp kohal olid, võtsime ette tee koopasse.

Selleks tuli meil kõigepealt paar kilomeetrit matkata üsna kummalisel maastikul: taamal kõrgumas võimas kaljuahelik, silmapiiril helendamas erksinine ookean ja jalge all paksu samblavaibaga kaetud konarlikud laavakivid. Sammalt oli seal tõepoolest nii rohkelt ja see oli nii pehme, et ühe meie grupi poisi sõnade kohaselt oleks sellel mõnusamgi ööund veeta kui hotellitoa voodis.

Koobas, mida meil oli soov vallutada, oli end aga väga hästi ära peitnud, nii et esimese hooga seda leida ei õnnestunudki.

Siis võttis Norra grupijuht Thomas appi GPS-i ja üsna lähedal otsitav leitigi! Kiivrid peas, lambid nagu jaaniussidel laubal helendamas, laskusid kõik ühekaupa koopasse ja selleks tuli mitte ainult kõht sisse tõmmata, vaid ka põsed - sest avaus oli lihtsalt nii kitsas! Ees ootas 2 kilomeetrit kivist pimedust, mida valgustasid vaid fotokaamerate sähvatused ja pealampide valgusvihud. Tegemist oli füüsiliselt üsna keerulise ettevõtmisega, sest ronida tuli üle kivihunnikute ja läbi kitsaste pragude, mis nii mõnelgi võhma välja võttis. Aga väga rahulolevate nägudega tulid koopast välja eranditult kõik, kes sinna sisenenud olid, asi oli pingutust igati väärt.

Et noortevahetusel osalejatel mitte kohe viimast välja võtta, võtsime plaani uudistada ka Reykjavikki. Käisime fotomuuseumis ja linna kõrgeima torniga kirikus, kus avanes ümbrusele suurepärane vaade.

Noortes tekitas palju elevust ja erinevaid muljeid ka maailmas ainulaadse falloste muuseumi külastamine.

Kohalik kaubanduski on vaatamisväärsus omaette, sest sealsed hinnad on üsna soolased: tass kohvi maksab näiteks umbes 450, pudel vett 350 ja kingad 15 000 Islandi krooni. Siinkohal täpsustan, et meie kohvrid olid kodust toidukraami pungil täis.

Neljandal päeval liitusid meiega ka belglased ja ühiselt võtsime ette retke veel ühte koopasse, läbides seekord lühema, 600 meetri pikkuse teekonna.

Mis selle koopa eriliseks tegi, oli asjaolu, et korralikult püsti kõndida ei saanudki, liikuda tuli, põlved konksus ja pea maas, kohati isegi roomata. Huvitavad fotod said endale need, kes seal pilti tegid - palja silmaga vaadates olid koopaseinad hallid, pildile jäid aga läikivpunastes variatsioonides põneva tekstuuriga seinad.

Edasi viis tee meid otsejoones mägedesse. Tunnise autosõidu järel võtsime seljakotid ja veepudelid ühes ning hakkasime mööda sissetallatud rada astuma, sihtkohana teadsime vaid märgusõna "kuum jõgi". Kui esimene, teine ja kolmas tõus olid seljataga, oli võhm ka väljas. Lisaks veel "kuumalaine Islandi moodi" ehk umbes 23-kraadine ja üsna tuulevaikne ilm pani meie vastupidavuse kohati üsna kõvasti proovile, aga vastutulijate rahulolevad näod ei lasknud märgusõna unustada ja see aitas meil edasi minna. Mida imet see kuum jõgi siis tähendab..?

Ühtäkki olimegi pärale jõudnud: meie ees kohises suitsusammaste vahel vooklev jõgi, kus matkalised väsimust välja puhates mõnuga sulistasid. Kohe saime ka omal nahal seda loodusnähtust kogeda, kui pidime teisele kaldale saamiseks jõest läbi minema. See oli tõepoolest kõrvetav! Nii vähemalt esimese hooga tundus. Veidi hiljem julgesime juba siiski ka pikemalt "jalavanni võtta" ja leidus ka neid, kes end üleni vette kastsid. See oli kindlasti üks neist reisielamustest, mille koju kaasa tõime!

Vaadatud ja nähtud sai palju

Islandil on külalistele palju näidata, ühest nädalast jääb kindlasti väheks, et kõige põnevaga tutvuda. Siiski jõudsime pilgu peale heita ka Blue Lagoon'ile ja ronisime vulkaani otsa, kust sai liftiga laskuda 120 meetri sügavusele (selle viimase jätsime krõbeda hinna tõttu teiseks korraks).

Ühest endisest vulkaanist on saanud järv, kus meie poisid ujumas käisid, nad proovisid ära ka ookeani veemõnud. Isegi auravate geisritega ja räige väävlihaisuga keevate "mudapottide" juures harjusime lõpuks.

Vaatasime ja nägime üsna palju. See polnud aga meie reisi ainus eesmärk. Kokku said nelja riigi üheealised noored, kel tuli ühiselt toimetada kõigi jaoks võõras keeleruumis, igaühel oma harjumused, oskused ning erinevad võimed ja arusaamised elust kaasas.

Lisaks veel füüsilist vastupidavust ja head suhtlemisoskust nõudvad ettevõtmised... Need noored, kes on kõik selle kaasa teinud, teavad, kui palju annab teadmine, et kui suudad raskes olukorras ennast ületada, siis pole miski võimatu. Nagu ka see, kui vaatamata tagasihoidlikkusele proovid võõras keeles suhelda - ja teine sust aru saab! Isegi naljadest!

Kirja polegi võimalik kõike panna, milliseid uusi oskusi ja teadmisi see reis noortele andis, sest neid on nii palju. Ja nad tunnevad need endas ära, kui neid ühel päeval vaja peaks minema, olen selles kindel.

Islandi noortevahetusprojektis osalesid Teele Raimla, Lukreezia Kajak, Helena Ellermaa, Markus Aru, Kaspar Mölder, Mirjam Merila, Kert Vessik, Kristi Väli. Grupijuhid olid Ilme Õunapuu ja Eimar Täht.