Ajalugu räägib ka Julius Caesarist, kes aastal 55 eKr esimese Rooma väepealikuna Doveri kaljude alla jõudis ja nende valge värvi järgi maa Albioniks nimetas.

Sellel suvel jõudsid Doveri valgete kriidikaljude alla ka Kadrina keskkooli reisihuvilised noored.

London, Windsori loss, Stonehenge, Avesbury, Stratfordupon- Avon, Oxford, Bath - need on paigad, millest õpetaja koolis inglise keele tunnis ikka räägib, kuid reaalseteks paikadeks noorte jaoks ei olnud nad saanud. Ja nii tekkiski igatsus seda kõike oma silmaga näha, igatsus oma jalaga nendes paigus astuda. Möödunud suve augustikuu tõi sellele igatsusele leevenduse.

Käisime ja nägime, et Big Ben ja Buckinghami palee ei olegi nii suured, kui oli mulje jäänud raamatutest; Miss Marple'i fi lmide Inglise külakesed on ehtsad. Stonehenge võrkaia taga on vaikne ja rahulik, müstiline ja salapärane.

London oli tõeline metropol ja 2012. aasta olümpiamelust meeletu, Oxford aga armas oma ülikoolilinlikus saginas. Shakespeare'i sünnilinn oli muinasjutuline, kuhu asuks elama esimesel võimalusel.

Ja need inglased! Need inglased on lahked, armsad, ülisõbralikud, valmis sind kuulama ja sinuga vestlema. Nad on meelitatud sinu oskusest nende emakeelt rääkida ja kiidavad sind igal võimalikul juhul. „Õpetaja, kuula, kuidas nad hääldavad!! Õpetaja, ma sain aru, mis ta ütles!!" hüüdis nii mõnigi noor kadrinlane.

Oleme kodus tagasi ja õnnelikud, et igatsusele leevendust leidsime. Nüüd on tahtmine ja soov veel midagi selles toredas riigis näha. Kindlasti läheme Inglismaale veel tagasi. Kes õppima, kes tööle, kes reisima - ikka leevendust tooma soovile kodust kaugemale näha.

Tänan õpetajaid, kes reisi korraldamisel ja läbiviimisel abiks olid! Tänan lapsevanemaid, kes lastele toreda reisi võimaldasid!