Kaido Tamberg: Raha ja ratsavägi
Kuigi Gruusia vanasõna ütleb, et raha on lihtsalt masin ja emotsioone pole siin üldse vaja, on just raha üks enim emotsioone tekitav asi meie elus. Rahapuuduse taha varjavad valitsused oma tegevusvõimetust ning teenimatu rikkusega ärritatakse ühiskonna õiglustunnet.
Lääne tarbimisühiskonna rikkus on enamasti virtuaalne. Virtuaalselt virutatakse pahatihti vaesematelt kihtidelt ja ka rikkus koguneb kahjuks tihti raharingluse seaduste parema ärakasutamise võimalustest, kui millegi uue loomisest või tootmisest. Läänemaailm on muutumas ühiskonnaks, kus suurem osa rahvuslikust rikkusest läheb illusoorse heaolumulli rõhu all hoidmiseks ning tööteesklusele.
Riikide kaitsevõime ei saa kaua toetuda pensioni- ja sotsiaalfondide jääkidele ning enesekaitset ei taga end mittetaastootev rahvas. Virtuaaliseeruv majandus ei anna meile ei head vanaduspõlve ega jätkusuutliku majandust koos kaitsevõimega. Praeguse näilise rahamulli najal ei suuda mõned Euroopa suuremad riigidki varsti enam vanal moel ratsavägegi ülal hoida, sest seebivahuraha on justnagu palju, aga lihast ja luust tegelik hobune maksab veelgi enam. Kaerakilost rääkimata. Rahamaailm on kõverpeeglis, sest tootmine kandub itta ja laineist mahajäänud valge vaht hajub varsti.
Selles kontekstis ei ole õige hoida oma rahva niigi nappe resursse tema kõhu kõrvalt kokku ning pikendada sellega hukulemääratute agooniaid. Meie lihtsameelsust kuritarvitatakse ja ei ole mõtet ise lambana pügaja ees lömitada. Maksame oma rahvale töö eest sandikopikaid ja oleme omamoodi neerudoonoriteks teistele.
Ütlevad, et kui enam oma kauba ja töö eest väljastpoolt hinda küsime, siis ei osteta?! Ikka ostavad ja maksavad ka õiglast hinda, kui enam muidu ei anta. Pole ju seda odavat ja head poolmuidut sugugi niipalju enam maailmas võtta, sest Aasia on ka juba targem ja rikkam.
Omaenda elanikond ka vananeb ja immigrandidki on pahatihti vaid sotsiaalsüsteemi tarbimisele suunatud. Lihtsalt nii väikese rahva riik peaks julgemalt oma rahva eest seisma ka töö eest õiglast tasu tagades. Samas on meil oma riigi palgaaadel, kes pistab tasku kümneid ,,keskmisi" ja vaatamata viitele mingist tohutust vastutusest ei vastuta reeglina millegi muu eest, kui kontonumbri õigsuse eest.
Sealsama kubiseb riik nn palgakehvikutest, kelle täistööpäeva palganumber võimaldab arvestuslikku elu vaid pool päeva. Nende teise poole päeva raha läheb ülepaisutatud ahelbürokraatia toitmiseks, rikaste riikide tarvis töötajate koolitamiseks ja hurraalollustesse riigiaparaadis. Lisaks veel igasugune selline "abi", mis läheb otse hõimupealikule Aafrikas uue kalašnikovipartii liisimiseks.
Oma kogukonnas tuleb rakendada õiglasemat palgapoliitikat, vähendada seda tohutut lõhet palgaaadlike ja igapäevapalgaliste vahel ning lõpetada raha vahustamine silmailu tarbeks ja liigkasuvõtja hüvanguks.
Öeldakse, et raha ei haise. Natuke ikka haiseb küll, kui ühise koguproduktiga halvasti ümber käiakse! Ka rahaasju võib võtta rahulikult, kui need lähtuvad õiglustundest ja kui need, kellele usaldatud ühine kaugas, sellega hästi ümber mõistavad käia.
Raha paneb rattad käima ja meie asi on vaadata, et järjest vähem inimesi sinna rataste vahele satuks
Ilust ja edukat isiklikke rahaasjandust kõigile!
