Kaido Tamberg: Tulivesi ja nukuteater

Sellest ajast peale, kui kartul juurdus Eesti pinda, sai temast kääritatud ja -torutatud joogist nii uhkus kui ka nuhtlus. Uhkus, sest ta tõi kasvatajale (mõisale) korralikku tulu ja nuhtlus selle tulu toojatele. Ehk siis liigjoojatele.

Kui leiutati mõõk, tehti selle vastu raudrüü ja kilp. Kui tuli viin, tekkis ka karskusliikumine. Äärmuslik joomine lõi ka äärmusliku vastasseisu. Viin kuulutati tulnuks kuradist endast ja tema jooja suudles saatanat.

Aga ka tänapäeval on nii, et kui poliitikul puudub tahe või oskus elulisi probleeme lahata või riigikassal raha kärssab, asu viina vihkama ja alkot sarjama. Aktsiisitõusu muidugi seejuures unustamata. Pannes alkoholile hinda juurde, väidetakse muretsevat eelkõige rahva tervise pärast. Tegelik mure näib siiski ja eelkõige olevat lihtsalt raha. Mitte paha pärast, aga ikka enamasti raha pärast.

Kui on vaja saada lisaraha näiteks sigarettidelt või viinalt, hakkab eelmänguna nukuteater pihta. Küll pakutakse suitsupakke anatoomiliste õuduspiltidega üle kleepida, küll viinapudel sildituks teha. Suu vahul tuuakse ette fakte ja arve, keelatakse, piiratakse, üüratakse jne. (Sest kes julgeb viinavastase vastu ikka sõna võtta?! ) Järgneb aga eelkõige tavaliselt hinnatõus. M.O.T.T.

Siinkohal tahaks küll natuke peavooluga vastuvoolu ujuda ja terve mõistuse toel ka alkoholi kaitseks sõna võtta, sest ükski relv ei tapa ise, ikka inimene on tema taga.

Alkohol iseenesest on pelgalt mõnuaine. Ei ta hüppa kellegile ise pähe ega haara viinapudel rooli järgi. Asi läheb käest ära siis, kui teda pruugib inimene, kes peaks sest väga kaugele hoidma või siis ei oska ohjata pruukimist. Kui keegi tapab haamriga inimese või politseinik võtab altkäe, siis ei korjata ju haamreid müügilt ega õmmelda politseinike taskuid kinni. Ikka konkreetse inimese taga on küsimus ja lahend.

Rasvumine on ka üks tänapäeva ühiskonna hädadest, aga ei kleebi keegi ju seepärast sardellipakkidele tülgastavaid pilte ega keela keeksi ära! Asi on ju mõõdukuses, tajumisoskuses, teadmistes ja igas konkreetses inimtüübis endas.

Aga taolist populistlikku mõttetust siis, kui asi puudutab alkoholi või sigaretti, laseme end uskuda küll. Iga inimese kodune kasvatus, enesedistsipliini arendamine ja ühiskonna hoiak on need, mis liigtarbimist ohjavad ja asjad tasakaalu viivad. Vaadakem või Saksamaad, kus liigjoomine oli ajaloos suureks probleemiks. Aga kus nüüd vaatamata madalatele hindadele ja kättesaadavusele probleemi ses mahus enam juba kaua pole. Lihtsalt kultuuri kujundamine, kasvatus ja ka oskus tarbida hoiavad asja ohjes. Ilma vihkamiskampaaniateta ja keelukettideta sai asi korda.

Alkoholil on elus oma koht ja roll. Münditsirkus ja nukuteater alkoprobleemide pealispinna ümber on tegelikult pettus. Liigjoomise juured on ikka meie inimese suures igapäevaeluga toimetulekustressis, oskamatusega juua ja lõõgastuda ning isiklikus eneseväärikuses. Kui saaks palgaga lahkelt elatud, oleks hea töökeskkond ja kindlustunne elu suhtes, poleks ka liigjoomist sedavõrd. Nukuteater tulivee ümber on katse süüdistada teelt väljasõitnud auto avariis puud. Aga puusse paneb vaid see, kes teelt välja sõidab. Kindlasti ei ole alkoholi suunas hea sõna ütlejal loota suurt populaarsust, kuid keegi ju peab! Täna sai nii öeldud...

Mahedat sügise jätku ning positiivseid lõõgastumisi nii temaga kui ka ilma! Asi on (kätte)võtmises!