Peale meie olid välisriikide omavalitsusdelegatsioonid esindatud veel Lätist ja Norrast. Meie valla sidemed Volhovi munitsipaalrajooniga said alguse 2010. aastal Euroopa Liidu piiriülese programmi raames, ühisprojekti käigus tekkinud kontaktidest. Viimased kolm aastat on volhovlasi võinud näha esinemas Märjamaa Folgil. 

Märjamaa valla poolt andis Villu Karu Volhovi munitsipaalrajooni administratsiooni esimehele Sergei Akulišninile üle meie valla vappi kujutava lapitehnikas vaiba.

Oblasti suurejooneline sünnipäevapidu

Oblasti sünnipäeva tähistamine käib igal aastal omavalitsuste vahel külakorda. Sel aastal oli järg Volhovi rajooni käes, kes otsustas selle tähtsa peo korraldada iidses Vene linnakeses Staraja Ladogas. Seda Volhovi jõe kaldal asuvat linna peetakse Vana-Vene riigi esimeseks pealinnaks, mis oli 10. sajandini üks tugipunkte viikingite kaubateel Kreekasse.

Tänapäeval on ca 2000 elanikuga asula Venemaa mõistes küla, kus peamisteks vaatamisväärsusteks iidne kindlus ja mungaklooster. Aga viimast on muuseas kaks korda külastanud president Putin ja „tänu" talle on Staraja Ladoga arvatud enam arendatavate asulate nimekirja, et teha temast oblasti turismimagnet.

Vene rahvale omaselt oli tunda suurt külalislahkust ja laia joont peo korraldamisel. Rahaga polnud kokku hoitud. Volhovi rajoon sai sel aastal oblastilt kümne aasta eelarve suuruse investeeringuteks mõeldud rahasüsti.

Samuti aitas oblast rahaga peo korraldamisel. Sündmust austas oma kohalviibimisega Leningradi oblasti kuberner isiklikult.

Tervitusega esines näiteks Venemaa riikliku gaasitootja Gazpromi juht, kes ühtlasi oli ka president Putini usaldusisik. Osales ka St Peterburis resideeruv diplomaatiline korpus. Tähtsamad isikud lennutati kohale helikopteritega. 

Galakontsert Staraja Ladogas. Pöörake tähelepanu uhkele vabaõhulavale.

Staraja Ladoga oli peopäeval autodele-bussidele suletud. Küla keskus oli muudetud laadaplatsiks, tänavanurkadel esinesid rahvamuusikud, lauljad-tantsijad, kaubeldi rahvusliku käsitöö ja muu kraamiga. Oli üldine narod noje guljanije, mille käigus üksteist agaralt õnnitleti Leningradi oblasti sünnipäeva või lühidalt pidustuste puhul. Kohal oli ka kohalik televisioon.

Pidustuste naelaks oli kahtlemata suur ooperi galakontsert vabas õhus, kuhu pääsesid ainult kutsutud ja mille sissejuhatuseks peeti peokõnesid, omistati aunimetusi ja etendati suurejoonelist etendust Staraja Ladoga tekkimisest.

Galakontsert oli väga kõrgetasemeline, esinejate hulgas oli peale Peterburi teatrite solistide veel esinejaid Rootsist, Itaaliast jm. Väga meeleolukas kontsert lõppes hoogsa „Kalinka" ja kullasajuga. 

Staraja Ladoga vaatamisväärsuseks on iidne kindlus.

Kontserdile järgnes kuberneri vastuvõtt kindluses. Kutsutuid oli üle tuhande. Pikad, rikkalikult kaetud peolauad olid paigutatud kindluse õuele püstitatud telkidesse. Vene kombe kohaselt ei puudunud laualt ka valge viin, kuigi üldiselt valitses sel päeval külas kuiv seadus, isegi õlut ei müüdud. Maitsti head ja paremat ning lasti kesvamärjukesel voolata.

Vahele hüüti kolmekordset hurraad Leningradi oblasti ja Venemaa auks. Ja seda kõik see paar-kolm tundi, kuni külalised koduteele asusid. Kuberner käis ühe laua juurest teise juurde ja õnnitles sedaviisi kõiki isiklikult.

Loomulikult järgnes sellele kolmekordne hurraa kuberneri auks ja seda iga laudkonna poolt. Nõukogude aja kogemusega inimesele oli selles midagi nostalgilist ja tuttavlikku....

Vaimse kultuuri aasta

Loomulikult polnud pidu kogu meie programmi osa. Eelnenud päeval külastasime naaberrajoonis asuvat Tihvini mungakloostrit, millel internetis isegi eestikeelne veebileht. Omapäraste kellatornidega kloostris käivad hoogsad restaureerimistööd.

See on muuseas iseloomulik väga paljudele sakraalehitistele: Venemaal on võetud eesmärgiks restaureerida ja korrastada veel püsti seisvad vanad kirikud, kloostrid, kindlused. President Putini üleskutset, et patriotism peab saama venemaalaste ühendavaks jõuks, on hakatud aktiivselt ellu viima.

Leningradi oblastis on tänavune aasta kuberneri poolt kuulutatud vaimse kultuuri aastaks. Tihvinis on sündinud helilooja Nikolai Rimski-Korsakov. Vaatamata suurtele restaureerimistöödele, pole munkade arv kloostrites märkimisväärne.

Ametlikult seda ei avalikustata, kuid kuuldavasti jääb see näiteks Tihviniski alla 20, mis on nii suure hoonetekompleksi kohta ülimalt väike.

Ärasõidu päeval käisime vaatamas Volhovi au ja uhkust, millest Volhovi linngi alguse saanud - Volhovi hüdroelektrijaama - esimesena ehitatud elektrijaama Nõukogude Venemaal. Ligi kaheksa aastat ehitatud jaam valmis 1926. aastal. Käikuandmisest kuni tänaseni on jaam vahetpidamata töötanud. Plaanis on jaama uuendada ja selle võimsust tõsta.

Jaama ja Volhovi linna ajalooga üldisemalt tutvusime vastavas muuseumis, kus eraldi väljapanek oli pühendatud ka stalinlike repressioonide perioodile.

Suur osa jaama ehitajatest represseeriti ja hukati. Sama oli juhtunud ka Tihvini kloostri munkadega, seda perioodi meenutati samuti vastava näitusega. Volhovis külastasime veel kohalikku raamatukogu, mis üldmuljelt ja oma funktsioonidelt oli üsna sarnane meie raamatukogudega.

Volhovis on...

Meie võõrustaja, Volhovi munitsipaalrajooni administratsiooni esimees hr Akulišnin austas meid omapoolse vastuvõtuga rajoonivalitsuses. Temalt kuulsime uudiseid ja ülevaadet Volhovi rajoonist ja linnast. Muide, kahe aasta pärast toimuvatel kohalike omavalitsuste valimistel on plaanis need kaks üksust ühendada ühe juhtimise alla.

Juba praegu on osa linnavalitsuse ülesandeid rajoonivalitsusele üle antud. Nii et haldusreform on Venemaalgi käimas. Volhovi linn, mis praegu elab ise maksutulust ära, sellest suures vaimustuses pole, sest rajoon on doteeritav ja seega oleks linn ilmselt kaotaja pool.

Peale elektrijaama on Volhovis veel suur alumiiniumitehas, kodukeemiatehas, loomasööda tehas, kondiitritoodete tehas jm.

Tõsi, alumiiniumitehasele otsitakse praegu uut rakendust, kuna ümberkaudsed maagikaevandused on ammendunud ja tekkinud on tooraineprobleem.

Volhovi rajoonis (koos linnaga) on 5 kõrgkooli filiaali (nõukogudeaegsed tehnikumid), 21 üldhariduskooli ja 23 lasteaeda.

Viimastest tuntakse kõige rohkem puudust. Nagu Akulišnin ütles, olevat lasteaiakohtade ehitamine nende lähima aja prioriteet nr 1 koos noortele mõeldud vabaaja veetmiskohtade ja spordirajatistega. Tähtsaks peetakse ka külakoolide ja rahvamajade säilitamist.

On mõndagi tuttavlikku

Nõukogude ajast tuttav oli meile ka riigipoolne tasuta elamispinna jagamine. Seda antakse küll noortele peredele, kes ise peavad endale leidma korteri ja riik ostab selle nende jaoks välja, ilma et nad ise peaksid midagi selleks kulutama. Kuid päris asunike omaks muutub see elamispind ikkagi alles kümne aasta pärast. Nii loodetakse kohalikke noori siduda oma kodupaigaga.

Elanike väljarände üle ei kurdeta, pigem on kohapeal probleemiks muutumas suur sisseränne, peamiselt Kaukaasiast ning Kesk-Aasiast tulevate tööotsijate arvel. Nägime meiegi neid ehitustöödel.

Allakirjutanule hakkas esmalt silma transporditeede palju parem olukord võrreldes kolme aasta taguse ajaga. Esimees tunnistas, et teedeehitusse on väga palju investeeritud. Sotsiaalsetel probleemidel palju ei peatutud.

Veidi sai neist aimu ühel õhtusöögil linnapea Niina Aleksandrovna seltsis. Volhovis on kümme aktiivset veteranide ühingut.

Veteranideks nimetatakse seal meie mõistes töölt pensionile jäänud vanemaid inimesi. Probleemiks on kvaliteetne joogivesi, vaja oleks samasugust programmi, nagu Eestis, sh ka Märjamaal euroliidu toel läbi viidud. Aktiivselt tähistatakse meilegi nõukogude ajast tuttavaid elukutsete-ametite päevi, näiteks metallurgide, raudteelaste, kaubandustöötajate jt päeva.

Meie sealoleku ajal peeti parajasti dessantväelaste päeva. Eks see teatud tähelepanuavaldus töötavale inimesele ole, millest meil tihti puudust tuntakse.

Kui valitsus tõstab mingi teenuse hinda, siis avatakse ka telefoninumber, kuhu lihtinimene saab oma ettepanekud esitada ja pahameele välja elada. Ametnikel on kohustus nendele ettepanekutele- pretensioonidele reageerida.

Kuidas asi aga tegelikult toimib, ei tea vist õieti keegi. Kerget irooniat selle kohta juhtusin kuulmanägema kohalikust telekanalist.

Probleemide kohta ütles hr Akulišnin päris tabavalt: „Parem kui need on, sest kui need puuduvad, pole ilmselt meidki."

Venemaa on hoomamatu

Kokkuvõttes võiks öelda, et Venemaa on hoomamatu. Täit ülevaadet kohapeal toimuvast ja tegelikust elust on sellises kutsutud ja hoolitsetud külalise staatuses raske saada. Palju on nõukogudeaegset, aga palju ka kaasaegset. Kõike on palju rohkem ja kõik on palju suurem kui meie väikses Eestis. Kas ka kõik parem, on muidugi vaieldav.

Tavainimestes lööb kohati välja nostalgia endise suure kodumaa vastu, kuhu ka Eesti kuulus. Praegu on peaaegu igal korralikul venelasel aastaringne euroliidu viisa, mida igal aastal pikendatakse. Ja vähemalt Leningradi oblasti rahva hulgas on Baltikumi suvituslinnad endiselt hinnas. Meid kadestatakse korras linnade ja looduse pärast, aga oma rikkusi ja raha selle tarbeks rakendada suudetakse vähe. Samas jäävad venelased oma avara hinge ja külalislahkuse poolest meile alatiseks meelde.

Volhovis käisid Märjamaa vallavalitsuse liikmed Margus Jehe ja Gaili Ilisson, valla avalike suhete nõunik Tiina Gill ning allakirjutanu.