Kaisukarupäevast - üks koolivaheaja päevadest sai meeldivalt veedetud

27. oktoober on rahvusvaheline kaisukarude päev. Sada üheksa aastat tagasi, 1902. aastal, oli Ameerika Ühendriikide president Theodore Roosvelt jahiretkel.

Jaht ei õnnestunud ja retke korraldajad pakkusid presidendile jahtida varem lõksu püütud karu. President keeldus otsustavalt sellisest koledast teost ja läks koju tühjade kätega. Sellest sündmusest said aga inspiratsiooni mänguasjade tootjad, kes hakkasid kohe mängukarusid tegema.

Aastat 1902 peetaksegi kaisukarude sünniaastaks. 31 aastat tagasi, 1980. aaastal kuulutas heategevusorganisatsioon Kogu Maailma Head Karud (Good Bears of the World) T. Roosvelti sünnipäeva (27. oktoober) rahvusvaheliseks kaisukarupäevaks. Päeva eesmärk on mänguloomade kaudu jagada häid emotsioone neile, kes seda vajavad. Igaüks, kellel on või on lapsena kaisukaru olnud, teab, et temast paremat sõpra on raske leida. Kui kogu maailm näib sulle ülekohut tegevat, võid pista nina tema pehmetesse karvadesse ning tunda end taas turvaliselt ja kaitstult.

Oma kaisukarule võid rääkida absoluutselt kõigest, ka muredest ja ebaõnnestumistest. Ta ei pahanda kunagi, vaid vastab sulle alati jäägitu armastusega. Temas on meie lapsepõlv, palju mälestusi, on uneootusi, kolli- ja pimedusekartmisi ja ilmselt on tema pehmetesse karvadess poetatud ka nii rõõmu- kui murepisaraid. Vanemate tööl olles, on kaisukarust seltsi ja lohutust.

Selle igavesti truu sõbra sünnipäeva tähistati käesoleva aasta oktoobrikuus suurejooneliselt ja rahvusvahelise pidulikkusega seega juba 31. korda. Kaisukarupäev ei ole riiklik püha. Kaisukarud selle päeva puhul vaba päeva ei saa. Ta peab ka oma sünnipäeval tegema oma tööd, st olema armas ja kaisutatav. Usun, et enamusel täiskasvanutel on olnud lapsepõlves oma kaisukas ja selle poolest pole maailm eriti muutunud - kaisukatest peavad lugu ka tänased väikesed poisid ja tüdrukud. Kaisuka omamine ei eelda vanematel kopsaka rahakoti olemasolu, neid võib edukalt ise oma lapsele valmistada ja harv pole seegi, kui lapse lemmik on varem kuulunud tema vanematele või koguni vanavanematele.

Seltsimaja ja noortekeskuse leidsid, et see päev väärib ka Puhjas tähistamist ja nii toimuski 27. oktoobril seltsimajas kaisukaru sünnipäevapidu, kus mängiti, joonistati, tehti näomaalinguid, võisteldi, vaadati kaisukate ja karuraamatute näitust, kuulati juttu ja söödi suurima mõnuga Mesikäpa komme. Üks koolivaheaja päevadest sai meeldivalt veedetud.

Suur aitäh Karin Küttisele ja noortekeskuse noortele abi eest ürituse läbiviimisel!