Kaks pilku Karksi vallale
Karksi valla volikogu esimees Leo Liiber, kas võtsite nimetatud kohustused üle kerge südamega?
Võtsin koha vastu kerge südamega, sest teadsin, et mul ei tule lahendada nii raskeid küsimusi kui kunagi Karksi-Nuia linnavolikogu esimehena. Toona vedasin linnapoolset vankrit vallaga ühinemisel ja tegin koostööd kahe väga emotsionaalse volikogu liikme Olev Aasna ja Lembit Sootsiga. Teised linnavolikogu liikmed olid vastu või kõhklesid. Täna ei ole paljudel meeleski see 13 aasta tagune aeg, mis vääriks raamatut. Ehk kunagi kirjutangi. Mõnel inimesel tuleks lugedes kõvasti punastada ja nii mõnigi asi saaks selgemaks.
Teine tulisem küsimus oli kortermajade kütmine. Käisime toonase linnapea Mati Ilissoniga Tallinnas Eesti Gaasis gaasiga kütmise osas läbirääkimisi pidamas.
Olen olnud mitme komisjoni eesotsas. Hariduskomisjoni juhtides toimus koolide liitmine ja alustati aruteludega uue lasteaia ehitamisest. Spordikomisjoni vedades oli vald edukam kui kunagi varem nii Sakala kui vabariigi valdade mängudel. On olnud aastaid, kus olen kaasa löönud samal ajal volikogu kolmes komisjonis korraga. See on kogemus, mida ei ole ühelgi tänasel volikogu liikmel. Heino Luigel on küll enam aastaid kogunenud volikogu esimehena, aga komisjoni töös on minul kogemusi rohkem. Eeltoodu ongi põhjendus, miks võtsin koha vastu kerge südamega.
Kindlasti tundsin ennast julgemalt teades, et vallavanem Arvo Maling on võimekas vallavanem ning minu volikogu paberimajandusel hoiab silma peal vallasekretär Inge Dobrus. Vallaametnikud oskavad volikogu eelnõusid ette valmistada ja vallavalitsus on olnud stabiilne. Valla allasutused on töötanud rahulikus rütmis. Kogemused ja kindlustunne olid otsustamise hetkel määravad.
Mis on praegu volikogu töös kõige energiat nõudvam?
Praegu on kõige tüütum, kui enne pühi ja aasta lõpus kutsutakse maakonna planeeringu arutelule või maakonna turismikorraldajad tahavad oma tööst aru anda. Seda loetelu võiks pikalt jätkata. Milleks kuhjata selliseid üritusi aasta lõppu? Ilmselt on tegu mõtlematusega ja mugavusega: lihtne on saata kutse volikogu esimehele ja vallavanemale. Sellega tagatakse kindel seltskond üritusele. Või ehk aetakse korraldajate poolt sirgeks oma eelarve viimaseid sente?
Kohapeal toimetades nõuab palju energiat see, kui tuletada igas volikogus meelde: teeme paberid korda, iga komisjon peab seaduse järgi vähemalt kord kolme kuu jooksul kokku tulema ja nii edasi. Parema meelega kasutaksin oma energiat uue eelarve arutelul. Ütlen kohe, et uue aasta eelarve on võimalustevaene ja raha tuleb lugeda. Mõned energiat vajavad küsimused sain päranduseks eelmiselt volikogu esimehelt: priitahtlike pritsumeeste olukord, Muri küla tee vaidlused, lossimäed, niitmine jne. Hinge närib küsimus, mis saab tänavatest ning teedest peale vee-ja kanalisatsioonitööde lõppu? Aga ma ei kurda, mõne küsimuse lahendamine võibki raskem olla.
Kas on plaanis muutusi volikogu ja selle komisjonide töös?
Olen viinud sisse paar muudatust, mida varem volikogu töö ajaloos ei ole kasutatud. Kui asi toimib, siis miks mitte neid tulevikus valla põhimäärusesse kirjutada.
Oleme nüüd praktiseerinud, et kui kahe volikogu vahel on toimunud mõne komisjoni istung, siis selle esimees tutvustab lühidalt arutelul olnud teemasid. Info vahetamise mõttes on see kasulik. Teised volikogu liikmed saavad otseallikast teada, mis oli oluline ning nii jõuab küsimus kiiresti ka valitsuseni, sest volikogu istungil viibivad tavaliselt vallavanem, vallasekretär ning paljud ametnikud. Teine muudatus on vaba mikrofon. See seisneb selles, et kui volikogu liige tõstatab tänasel istungil mõne olulise vallaelu puudutava küsimuse, siis järgmisel volikogul peaks ta saama vastuse. See on katse tuua võimu rahvale lähemale. Tööd uue aasta alguses jätkub ning 1. aprilliks on vaja teha rida muudatusi seoses uue ATS-iga (avaliku teenistuse seadus).
Millised valla arengud või käimasolevad protsessid nõuavad teie hinnangul kõige enam toetust?
Toetust nõuab kindlasti gümnaasium. Kui see kaob, siis inimestest valla tühjaks jooksmine kiireneb. Ma ei nooguta kaasa mõttele, et riigigümnaasiumi loomisega Viljandisse saab meil olema tugev põhikool. No ei tule seda tugevat põhikooli ja parimaid õpetajaid. Loosung, et oleme Abjale konkurent ja vastupidi, on kunstlikult ülesse upitatud. Kui Abjas pannakse kool kinni, siis abjakad Nuia küll ei tule ja vastupidi. Meie koolis on läbi aegade olnud tublid õpilased ja õpetajad. Liigun koolimajas oma igapäevaste tööülesannete tõttu ja veendun selles alatasa. Kodanikupäeval oli meeldiv üllatus kohtuda kolonel Aarne Ermusega, kellele olen ka omal ajal tunde andnud. Tegu on mehega, kes on Eesti Vabariigi kaitseväe üks alustalasid ja ülesehitaja, Kuperjanovi pataljoni rajaja ning täna Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ülem.Tublisid kooli lõpetajaid jätkub ja see näitab, et meie valla koolist on võimalik saada korralik haridus.
Haridus oli esimesel kohal valimisliidu „Koostöö" valimislubadustes ja sellest tuleb kinni pidada. Seisan nende väärtuste eest ka tulevikus.
Kas mõne algatuse peaks ka ooterežiimile või sootuks seisma panema?
Panen kindlasti kalevi alla valdade liitmise praegu välja pakutud kujul. Regionaalminister Kiislerile ütlen, et Karksi vald on tänaseks kihelkondade Eesti ära teinud ja edasi pooldan rahulikumat loomulikku arengut. Ühinemist ei tohiks otsustata parteide tagatoad. Minister Seeder tegi minule selle otsuse langetamise kergemaks, kui vastas ausalt minu küsimusele, et mida võidab vallakodanik ühinemisest, et ei midagi.
Kui valdade tulubaasid saab korda, alles siis võib rääkida liitumisest. Oleme palju ehitanud ja unustanud inimesed, kes saavad vallast palka. Selles küsimuses on viimane aeg pöörata nägu oma rahva poole. Ei ole normaalne, et teed kogu päeva tööd ja saad miinimumi lähedast palka ning pensionifondi ei tiksu täiskoefitsienti. Hästi mineval riigil ja rikkal vallal peaks häbi olema.
Kas olete nende kuude jooksul sellel ametikohal saanud mõne huvitava õppetunni või hea kogemuse võrra rikkamaks?
Sain hea kogemuse kui Riigikontroll tahtis mullegi otsa ette panna silti „korruptant" Keeruline sõna tuli välja ja kas sai ka kõigile arusaadavalt. Olen püüdlikult ja õigeaegselt täitnud vastavasisulisi nõutud pabereid. Mina ei ole leidnud kohta, kuhu tulnuks märkida, et kuulun kergejõustiku seltsi „Sakala" juhatusse. Paljud meie sportlased kuuluvad selle ridadesse, sest muidu oleks raske võistlustele pääseda. Meie sportlaste eest on selts tasunud litsentsitasud ja võistlussõitude kulud. Parimad on saanud varustust. Selts on korraldanud treenerite ja kohtunike koolitusi.
Märkusi said paljud volikogu liikmed. Selge on see, et volikogus ei tohiks ajada isiklikke asju ja iga volikogu liige peab jälgima, et tema tegevus ja toimingud oleks nähtavad. Olen arvamusel, et seadused on täitmiseks.
Mis on meie suurim rõõm ja võimalus?
Mis siis teeb rinna rõõmsaks? Esmalt muidugi ettevõtjad ja inimesed, kes on andnud suure panuse valla arengusse. Meeldiv on olnud koostöö Enn Kinnase, Laili Lambi, Toivo Kõssi, Argo Jõgi, Pjotr Krjutškoviga. Kõiki üles lugeda ei jõua. Tooksin näite jaanijooksust, mida igal aastal toetab 20-30 ettevõtjat. Aeg oleks miskit moodi neid tublisid inimesi tunnustada ja tänada. Leian, et paljud ettevõtjad väärivad vähemalt valla teenetemärki. Teise näite tooksin väikeettevõtlusest ja seltsidest. Mõelgem, kuidas saavad meil üheaegselt töötada mitu juuksurit ja lillemüüjat. Mõnes külas on mitu toimivat seltsi ja MTÜ-d, motomehed ei mahu ühte klubisse ära. Tahan öelda, et tegijaid jätkub ja see näitab, et raha liigub. Külavanemad on meil tublid, tehes sealjuures oma tööd tasuta. Samuti on töötasust loobunud paljud volikogu liikmed ja ka mina. Vabatahtlikke tegijaid on veel teisigi. Hindan kõrgelt meie pritsumehi, kes aasta lõpul tõid Soomest ettevõtjate ja eraisikute kogutud rahaga kaks tuletõrjeautot. Renoveeritud staadioni on ettevõtjad aidanud täiendada inventariga. Ettevõtluse areng on valla arengu põhialus.
Jaak Kõdar ja Nava talu on omaette nähtus Lillis. Tuhalaanest on kujunenud muusikute kants. Kai Kannistu kultuurikeskuse rahvaga korraldab alati midagi põnevat. Meil on korras ujula (sama suur kui Viljandis), kergliiklusega tee, korras tervise- ja suusarajad. Kõik, millest ma rääkisin, teebki ühest vallast korraliku valla. See on kohaliku omavalitsuse tugevus ja kindlasti ka võimalus. Kui volikogu tasandit vaadata, siis võiksid oma võimalust rohkem ära kasutada komisjonid.
Kas kandideerite 2013. aasta valimistel?
Ikka kandideerin. Kuna ma ei ole ühegi partei liige ega ole kunagi ka ühegi partei ridadesse kuulunud, siis mulle sobiks valimisliit „Koostöö", juhul see jätkab. Ei pea vähemalt partei tagatubade käske kuulama. Parteide rahastamist ja nende nimekirjadega vangerdamist tuleks valimistel piirata. Valimisliidud peavad kõik valimistega seotud kulud ise katma. Miks ei võiks seda teha parteidki?
Milliseks kujuneb teie aastavahetus?
Aasta lõpp on töine ja see töö ei ole volikoguga küll seotud. Kui teised pidu peavad, siis mina pean „vaatleja" ametit. Mul on selleks oma traditsioon, sest peole tulen ma alati punases mantlis paruka ja valge habemega. Tavaliselt jagan pakke ja küsin salme - seda juba 41 aastat. Mõni peab mind kindlasti hullumeelseks. Olen jällegi leidnud vahest ennast mõtlemast, et milleks? Noorem poeg ütles mulle hiljuti: „Paps, ära ennast kinni tõmba". Parimad pühad ja aastavahetus on see, kui saab rahulikult kalmistul küünlad süüdatud ja mõlemad pojad leiavad aega koju tulla. Nüüd on muidugi lapselapsed, keda kõige rohkem ootan. Äkki külmetab veekogudele korraliku kaane ning saab Peipsil või merel kalal ära käia. Loodan, et lehelugejalgi mööduvad pühad rahulikult ning uuel aastal täituvad kõik tema soovid ja unistused.
Karksi valla volikogu liige Hendrik Agur, kas nüüd distantsilt tagasi vaadates tunnete, et toimisite esimehe kohalt taandudes õigesti?
Aprillikuu Karksi Sõnas avaldasin artikli "Hobuste vahetus õnneliku elu nimel - samm tagasi ja kaks edasi". Nendele küsimustele vastama hakates lugesin toonase loo uuesti läbi. Seal ma põhjendasin oma tagasiastumist ja olen ka täna täpselt samadel seisukohtadel. Kokkuvõttes ja meenutades, astusin tagasi sellepärast, et minu vaated ja arusaamad vallajuhtimisele muutusid ega ühtinud vallavanemaga ja enamusega valimisliidust, kellega koos olin kandideerinud. Käisin läbi kõik demokraatlikud võimalused, et oma seisukohti tutvustada ja veenda inimesi muutma mõtteviisi. Paraku kulunuks selleks, et neid seisukohti piisavalt arutada, kaaluda ja valla otsustajate enamik ühe mütsi alla saada, palju enam energiat ja peamine - aega. Seda mul ei jätkunud. Raske oli ka leida motivatsiooni tugevalt juurdunud arusaamade muutmiseks. Suhteliselt üksinda pole ju mõtet pead vastu lauda taguda. Liiatigi tulebki austada enamuse arvamust.
Peamiselt on jutt valdade liitmisest ja minu arusaamast, et väikesed omaette ja kahaneva rahvaarvuga väikevallad ei ole jätkusuutlikud ning otsida tuleks võimalusi liitumiseks.
Korraldasin volikogu kohtumisi kahe ministriga (regionaalminister ja põllumajandusminister), kes mõlemad muide kannavad just sama ideed. Aruteludel oli isegi jumet, kuid kui vallas kaasjuhid näitavad kogu temaatikale väga selgelt vastumeelsust, lausa punast tuld, siis ei ole mõtet ju võidelda. Seda enam, et tõepoolest valmiseelses platvormis liitumistemaatikat ei puudutatud. Tunnetasin selle ära juba enne eelmisi valimisi. Seega on liitumistemaatikaga aus ja õiglane minna uutele valimistele, kus rahvas otsustabki ülesseatud platvormi järgi, kelle ideid toetatakse.
Kas midagi on kripeldama jäänud: mõni eesmärk, millest oli kahju loobuda või mõni selgeks rääkimata jutt, tegemata avaldus?
Tõsi. Kripeldama on jäänud see - õieti on see tõdemus - inimesed on muutuste suhtes konservatiivsed. Võib-olla on see maamehelik alalhoidlikkus. Ehk ongi see hea? Kohati tundub, et kartus mugavustsoonist väljumise ees on niivõrd võimas, et see varjutab pinnase uute ideede tärkamiseks ja elluviimiseks. Kui asi on ainult eelmainitud kartuses, on see inimlikult mõistetav. Kui aga seal taga on omakasu, soov kindlustada jätkuvalt isiklikku soodsat positsiooni otsustajana ja heaolu, on see taunitav ja kogukonnale kahjulik.
Mis puutub rääkimata juttu, siis olgu, räägin selle ära. Veebruaris, kui üleriigiliselt arutleti haridusreformi üle, oli see kuum teema ka Viljandimaal ning VOL (Viljandimaa Omavalitsuste Liidu) liikmete vahel toimus tihe kirjavahetus, kus paluti avaldada arvamust ja redigeerida dokumenti liidu ettepanekutega haridusministeeriumile saatmiseks. Avaldasin arvamust, et Viljandimaal on liiga palju gümnaasiumeid ning juhtisin vallajuhtide tähelepanu sellele, et kaheldava väärtusega gümnaasiumi iga hinna eest oma vallas pidamine pole õigustatud. Tänane päev näitab ju selgelt, et gümnaasiumid Viljandimaalt kaovad, jäävad vaid mõned. Ma ei välista, et üheks jääjaks on AKG. Kui ma ei oleks ise koolijuht, kui ma ei näeks suures pildis seda minnalaskmist ja vegeteerimist, mis hariduselus toimub, ei võtaks ma sel teemal sõna. Paraku ma näen ja julgen arvata, et seoses oma igapäevaste ülesannetega isegi rohkem kui toona.
Saatsin tänavu 2. märtsil VOL-i juhtidele alljärgneva kirja (Karksi Sõna avadab kirja kärbitult - toim.)
"/.../ Pöördun Teie poole mõtteavaldusega, mis kätkeb endas (minu arvates) vajadust väikeste omavalitsuste ja omavalitsusjuhtide haridusparadigma muutmiseks./.../ Minu positsioon selliseks mõtteavalduseks võib tekitada kahetist suhtumist: ühelt poolt eduka ja ajaloolise Tallinna kooli juhina ja teisalt Lõuna-Viljandimaa ühe valla volikogu esimehena. Selliselt, teatud määral kahestunult oma igapäevaseid töiseid ja ühiskondlikke toimetusi ka teen ja mõtlen. Tallinnas on käivitumas ulatuslik koolivõrgu ümberkorraldamine. Osalen ka sealses töögrupis ning usun, et kui poliitilist tahet ja julgust jagub, võib ka tulemus hea saada. /.../ Nõrgad gümnaasiumid tuleks kujundada ümber põhikoolideks, vajadusel luua juurde põhi- ja algkoole inimeste elukohtade lähedusse ning gümnaasiumid kontsentreerida kesklinna. /.../Need toimiks nii puhaste gümnaasiumidena kui ka nn G12 torukoolidena, kuid „seenekujuliselt": allpool vähem paralleele, gümnaasiumiosas kuni kuus. Nõnda saab nii rahalist, kui inimressurssi praeguste küsitava väärtusega gümnaasiumide asemel suunata tugevate põhikoolide arendamisse ja ülesehitamisse. /.../ Väidan, et peamine probleem on põhikoolide ebaühtlane tase, mille tulemusel on edasijõudlus ja motivatsioon gümnaasiumiosas nõrk. Leian, et omavalitsusjuhtidel tuleks hakata mõistma, et iga hinna eest gümnaasiumi ülalpidamine oma vallas on kahe teraga mõõk./.../ Palun püüdke teadvustada ausalt, miks me igaüks vallajuhina seda niiväga soovime? Pakun välja oletatavad vallajuhi hüpoteesid: gümnaasiumiõpilasel on lähedal koolis käia; gümnaasiumi pidamine vallas, kui töötajate töökohtadega kindlustamine; gümnaasiumi tegutsemine lisab vallale, vallajuhtidele, kohalikele elanikele ja vallakeskusele tunnetuslikult prestiiži ja auväärsust - tõstab mainet.
Aga kui väikeses vallas väikese gümnaasiumi ülalpidamise hind on järgmine: gümnaasiumi lõpetajad ei ole saanud õppida arendavas ja motiveerivas keskkonnas, sest õpetajate kvaliteet ja pakutavad võimalused ei ole konkurentsivõimelised; kooli õppekasvatustöö tulemused on viletsad ning lõpetajad ei ole saanud jätkata õpinguid kõrgkoolides; gümnaasiumilõpetaja teadmised on kesised ja nad ei saa alustada täisväärtuslikku õnnelikku iseseisvat elu võrreldes nendega, kes on lõpetanud paremad koolid. Sel juhul me vallajuhtidena petame noori ning selline tegevus on omakasupüüdlik./.../
Tuginedes eeltoodule kutsun üles kõigi gümnaasiumit pidavate Viljandimaa omavalitsuste juhte, vaatama kriitilise pilguga üle oma ambitsioonid/.../ning mitte taguma vastu rindu: meie gümnaasium peab igal juhul jääma./.../Me peame olema noorte vastu ausad ja mitte osutama neile karuteenet.
Viljandimaa noortel on perspektiivne õppida praeguse hariduskorraldusliku mudeli juures loodavas Viljandi gümnaasiumis. Meie, valdade ülesanne peaks olema tugeva põhikoolide võrgustiku arendamine. Tehkem see otsus pigem ise, kui et seda tehakse meie eest "kõrgemalt poolt" ja häbistaval moel./.../ Arutame veel!"
Mõistan vallajuhtide seisukohta oma gümnaasiumi säilitamise nimel. Gümnaasiumiosa on just kui viimane õlekõrs, mille küljes ripub ka vald, vallaaparaat. Väikese valla eelarvest muudustab koolipidamine lõviosa ning see tuleb riigilt.
Maa, mets, järved, sood, heinamaad ja talud ei kao maalt kuhugi, küll aga võivad muutuda valdade piirid, kas liitumise või muu ümberkorralduse kaudu. Vaat siin ongi see koht, kus ma tihti - kogu Eesti vaates - tunnetan isikliku ja avaliku huvi lahknemist. Isiklik huvi on säilitada töökoht, positsioon, toimetused ja tegemised; avalik huvi on tagada kohalikele inimestele heaolu, töö, turvalisus ja lastele hea haridus.
Nüüd on aeg peeglisse vaatamiseks. Mis on saanud Viljandimaa valdade gümnaasiumite õpilastest pärast kooli lõpetamist? Millised on 3. ja 6. klasside riiklike tasemetööde tulemused? Kui palju on põhikooli matemaatika eksami esimesel korral mittesooritanuid? Ja lõpuks: kui palju gümnaasiumilõpetajatest on jätkanud õpinguid kõrgkoolides tasuta riigieelarvelistel kohtadel? See viimane on võtmeküsimus, millele võiks iga väikest gümnaasiumit pidav omavalitsusjuht vastata oma rahvale.
Tähelepanu! Ma ei küsi, kui palju on kuldmedaliga lõpetanud abituriente, see parameeter on kooliti subjektiivne ja ei kajasta lõpetaja tegelikku konkurentsivõimelisust. Lihtsaimaks mõõdikuks võib võtta Eesti koolide riigieksamite võrdlustabeli. Küllap iga vallajuht teab, millisel positsioonil tema gümnaasium on. EHIS-e andmeid analüüsides peaks iga asjast huvitatud vallajuht saama paari päevagategeliku pildi.
Gümnaasiumi eesmärk ei ole mitte koolitada keskharidusega noori lihtsalt niisama ilma haridusteed jätkamata elama, vaid pidama igal juhul silmas pääsu kõrgkooli. Kutseharidus on hoopis teine teema ning see võiks saada väikestes valdades hoopis olulisema vaate. Viljandimaa puhul on üheks ja ainsaks arvestatavaks konkurentsivõimeliseks gümnaasiumiks siiani olnud C. R. Jakobsoni nim gümnaasium. Nüüd tahes tahtmataViljandi gümnaasium. Kõikide teiste püüdlusi alla selle taseme tuleks hinnata perspektiivituiks. Viljandimaa gümnaasiumid kaovad paraku varem või hiljem nagunii. Kulutatud aastate jooksul võivad aga paljud noored saada kehvemat haridust, kui nad vääriksid. Noor sellele täna ei mõtle, ent võib hiljem õnnetu olla. Meie aga vastutame just praegu. Keskenduma peaks tugevate põhikoolide arendamisele. Gümnaasiumi tase peab olema kõrge, mitte keskpärane või alla selle.
Mis oli pea kolme aasta jooksul volikogu töös ja kohalikus arengus kõige rõõmustavam?
Positiivseid arenguid ja sündmusi on olnud palju. Emotsionaalselt väga võimas oli Kutsiku järve taastamine. Seda enam, et kohalike inimeste rõõmuks ja hüvanguks korraldas järve taastamise vallas asuva ettevõtte juht Ave Kikas, keda soovin sellise missiooni eest väga tunnustada.
Emotsionaalselt oluline ning lausa märgilise tähtsusega kultuurisündmus oli Mulgi laulupidu, mille eestvedaja on Alli Laande. Nava talu ettevõtmised Jaak Kõdari eestvedamisel on piirkonnale nii palju kultuurilist tunnustust toonud ja pakkunud vahvaid kunstilisi elamusi. Väga positiivne on Karksi Valla Kultuurikeskuse aktiivne ja inimsõbralik tegevus. Kultuurikalender on aukartustäratavalt tihe ning sündmuste arv teeb silmad ette paljudele sarnastele asutustele kogu Eestis. Pühendunud töö, arvukad ringid, näidendid ja ettevõtmised lisavad palju võimalusi inimestel tegutseda oma huvialadega ning nautida kultuuri. Tunda on, et majal on hea perenaine, kes oma sõbralikkuse ja inimlikkusega on külvanud üle kogu Karksi valla kultuurielu. Märgiliselt oluline oli ka hea kontsertklaveri saamine kultuurikeskusele, mille eest tuleb tänada Dimitri Oravat.
Rõõmustavaks sündmuseks oli noortekeskuse ja staadioni valmimine. Head meelt teeb spordielu korraldus. Vallas toimub palju olulisi võistlusi. Sokaoru terviseraja valmimine ja hooldamine on väga tervitatav ja tähelepanuväärne saavutus ning minu siiras tunnustus kogu Sokaoru projekti eestvedajale Andi Sõmmerile.
Väga positiivne muutus on toimunud Kitzbergi gümnaasiumi arengus. Seoses uue koolijuhi valimisega ning muudatustega juhtimises, on kool võtnud kursi õppekvaliteedile ja koolikohustuse täitmisele ning seda on tunda. Kuna hariduses on protsessid pikaldased ja inertsed, siis neid muudatusi tuleb teha targalt ning perspektiivitundega, sest nende vilju maitstakse tulevikus.
Volikogu tööst. Minu arvates oli vajalik ja kasulik pidada istungeid väljaspool vallamaja: valla allasutustes, ettevõtetes ja vabatahtlikes organisatsioonides. Oleme volikogu koosolekuid pidanud metalli- ja puiduettevõtetes, turismiettevõtetes, lasteias, koolis ja muuseumis, samuti hooldekodus ja mujal. Isegi Karksi lennuväljal lennupäeva ajal. Volikogu liikmed nägid meie inimesi asutustes ja ettevõtetes ning teisalt väärtustas see ka valla rahvast, sest on ju omamoodi austav, kui volikogu tuleb kohapeale, tutvub inimeste ja töödega ning peab istungit võõrustaja juures.
Mis oli töös suurim takistus?
Suurimaks takistuseks valla arengus on valla otsustajate mugavustsoonist kinnihoidmine, kartus ja tõrksus muudatuste ees ja pidev varjatud või varjamata võitlus oma koha säilitamise pärast. Vaja on muudatusi, kuid selleks saavad mandaadi anda valijad. Vallas on vaja teha tööd, et siin tekitada soodsat ettevõtluskeskkonda, meelitada siia ettevõtjaid, kes looks uusi töökohti. Vaja on ajada liitumisasju naabervaldadega, et me oleksime kokkuvõttes võimsamad, kompetentsemad ja atraktiivsemad investeeringute saamiseks piirkonda.
Volikogu töö üldjoontes sujus. Kahjuks ei saa ma esile tuua midagi eriliselt kirgastavat. Volikogu on läbilõige kohalikust rahvast, tema aktiivsusest, tarkusest ja kompetentsist. Volikogu töö suhtes olid mul suuremad ootused, sest kujutasin eelnevalt ette, et volikogu liikmed teevad ühiskondlikku tööd pidevalt ja on tõelised eestvedajad ja eeskujuks vallas. Paraku see päris nii pole. Kõigil volikogu liikmetel ei jätku jaksu ja motivatsiooni võrdselt panustada. Pean silmas ka iseennast. Soovin personaalselt tunnustada Katrin Kivistikku, Liidia Klaasi, Enn Sarve ja Indrek Palut aktiivse komisjonide töö juhtimise eest ning vallasekretäri Inge Dobrust äärmiselt suure professionaalsuse ja pühendunud suhtumise eest oma töösse. Need inimesed ei säästa jõudu ja energiat oma aja kulutamiseks vabatahtlikuks ja valla tööks ning on eeskujuks teistele.
Kui seotud olete Karksi vallaga praegu? Kas jälgite hoolsalt siinseid arenguid?
Olen kogu elu seotud Karksi vallaga, ka praegu. Jätkan ju volikogu liikmena ning avalike suhete ja turismikomisjoni esimehena. Iga kuu käin volikogu koosolekutel. Puudunud olen siiani vaid juunikuiselt koosolekult, kuna see langes kokku minu koolijuhi tööga seotud lõpuaktuse päevaga. Loomulikult jälgin siinseid arenguid. Suhtlen inimestega ja naabervaldade inimestega ning teen kõik endast oleneva selleks, et Karksi vallal läheks hästi.
Kas kavatsete järgmisel aastal omavalitsuste valimistel kandideerida?
Jah, kavatsen kandideerida Karksi vallas ja kutsun aktiivseid inimesi samuti volikogusse kandideerima.
Milliseks kujuneb teie aastavahetus?
Ikka koduseks. Tõsi, meil on sõpradega selline traditsioon, et viimastel aastatel oleme uut aastat vastu võtnud Tallinna linna kohal. Stardime väikelennukitega veerand tundi enne aastavahetust ja maandume uuel aastal. Kui ilmaolud lubavad, toimime nii ka tänavu.
