„Kalevala" looja Elias Lönnroti matkamuljeid Koerust


„Kalevala" looja Elias Lönnroti matkamuljeid Koerust
Foto: Karin Kaljuläte

Matkamuljeid Koerust 30.06 - 08.07.1844

Elias Lönnroti (1802-1884) on peetud Soome ja Eesti kirjandussuhete algatajaks, esimeseks saadikuks, kes meile Soomest saabus. Üliõpilasaastail Helsingis alanud Eesti-huvi süveneb tal 1840. a seoses ülesandega lõpetada suure soome-rootsi sõnaraamatu koostamine ja 1843. a soome mõistatuste kogumikku trükki seades. 1843. a antakse Lönnrotile viieaastane ametipuhkus ja ta otsustab sõita Eestisse, et uurida eesti keelt ja kasutada oma aega ennekõike praktiliseks keele õppimiseks.

Meeles on tal mõlkunud ka eesti-vepsa-lapi võrdleva grammatika kirjutamine. Arvatakse, et ta tähelepanust ei jäänud kõrvale ka eesti rahvaluule. Soome Kirjanduse Seltsi arhiivis Helsingis on säilinud Lönnrotil Eestis kaasas olnud 1844. a kalender, millesse ta on lühidalt, kuid väga täpselt kirjutanud kogu oma Eesti matkamarsruudi.

Juunikuu teise poole kalendaariumi ette kleebitud lisalehele on märgitud: "24. Helsingist Tallinna. Sõitsin välja k. 8 e.l., saabusin k. 2 p.l. (jaanipäeval). 26. k. 5 p. l. Kuusallu (4 miili Tallinnast ida poole).

29. k. 10 e. l. lahkusin pastor Ahrensi juurest Kuusalus ja 30. saabusin Koeru kirikukülla (Koirokirrik) hilja õhtul, teel Tartusse (8 miili Tartust)."

Niisiis 30. juuni hilisõhtul jõudis E. Lönnrot Koeru, kus ta viibis üle nädala. Lähemaid andmeid selle kohta annavad Lönnroti Koerus kirja pandud matkamuljed, mis ilmusid 1. veebruaril 1845 Porvoo rootsikeelses ajalehes Borga Tidning pealkirja all "Katkend ühest kirjast Eestimaalt" ("Utdragavettbrevfran Estland"):
„Täna külastasin Koeru kirikus (106 versta Tallinnast) esimest korda eesti jumalateenistust. See kestis kella üheteistkümnest kolmveerand kaheteistkümneni, kaasaarvatud lõpumarss, millega organist lõbustas kogudust väljaminekul ja mis üksi kestis oma kümme minutit. Kogudus oli peamiselt vanamoelistes riietes, mehed hallide kuubedega, naised kõrgete, ülalt poolt ümarduvate tanudega ja lühikeste, enamalt jaolt hallide ülekuubedega. Mõned vanemad naised kandsid hulka hõberahasid rinnal; ühel lugesin neid kokku koguni kuusteist. Need asetsesid sümmeetriliselt suurema hõbedast või ülehõbetatud plaadi ümber või peal. Tüdrukutest olid mõnedel valged pearätikud, teistel olid pea ümber laiad metallvõrud, mille alt juuksed loomulikult ja vabalt seljale langesid. Peaaegu samasuguseid metallvõrusid kasutavad tüdrukud Vene-Karjalas. Kirikus ei olnud numbritahvleid, vaid organist ütles valju häälega laulu numbri, enne kui laulmine algas.

Orelimäng oleks olnud hea, kui ainult organist oleks veidi vähem pre-, inter- ja postludeerinud. Kirikukotiga ringi ei käidud, vaid igaühel oli vabadus panna väljudes oma veering läikivale messingvaagnale, millega üks mees seisis ukse kõrval. Mahakuulutamised luges organist kooripealselt, kui lõpulaul oli lauldud. Härrasrahvast kirikus ei olnud, välja arvatud kolm isikut, kõik naisterahvad, kellel oli vähemalt midagi kübarataolist peas. Vähestel kogudusest olid lauluraamatud, ja üks neist, kellel see oli, ei leidnud numbrit üles, vaid pidi küsima õpetajalt, kes siis, kui laul peale hakkas, käis korra mööda vahekäiku edasi-tagasi, arvatavasti selle mõttega, et abistada neid, kes arvudes vähem kodus. Kirikaia väravas istus kolm-neli kerjust ja kõik laulsid mingit kiire meloodiaga igapäist laulukest. Kiriku väljalöömist ei toimunud, võis ka olla, et organisti lõpumarsist oli küllalt.

Kirikust koju tulnud, sattusin hoopis teistsugusesse kogudusse. Elan nimelt kõrtsis ja terve kõrtsituba oli täis mehi ning naisi, kes olid kokku tulnud, et päeva lõbusasti mööda saata. Isegi mõningaid naisterahvaid nägin ma kahte kopikat lauale viskamas, et saada selle eest üks naps, mille nad suure mõnuga alla neelasid. Seltskonna keskpunkt oli seitsmekümneaastane vanamees, küla lehmakarjus. Kogu nädala kuuldi tema sarve korrapäraselt kolm korda päevas, täna aga mitte. Juba varahommikul jättis ta lehmad sinnapaika ja asus pummeldama, kavatsedes seda jätkata niikaua, kuni 1 rubla ja 40 kopikat vastu löövad, s. t. , niikaua kui ta on 70 napsi ihust läbi lasknud. Juba kainest peastki oli ta lüks jalg natuke lühem kui teine, aga nüüd kippus tema kõnnak tihtipeale muutuma päris pööraseks, ehkki ma teda kordagi ei näinud lausa kukkumas.

Loe veel

Selle eest hoidsid teda heatahtlikud naabrid, kes siis, kui nad märkasid, et ta enam ei suuda arusaadavalt häält teha ega üles tõusta, kandsid ta välja lauta ja panid sulgu. Seal ta aga kaua ei püsinud, vaid oli paari tunni pärast jälle tagasi. Nii kestis see kaks päeva ja teise päeva õhtul sain ma teada, et rahvas oli laiali läinud ainult sel põhjusel, et üks teine kõrts, mis pidi asuma metsa sees, siit kahe versta kaugusel, olevat korraldanud baldansantģ, kuhu viidud ka torupillimängija, kes päeval oli meil. Enne seda kuulsin mõnedelt naistelt hulga laule, aga kuna nad kõik olid vintis, siis ei saanud ma üles kirjutamisega isegi algust teha.

Siin kiriku lähedal on kolm kõrtsi. Kõik on kivist, suured ja paljude tubadega. Selles, kus ma praegu elan, on kuus tuba, lisaks veel kaks suurt sara, üks kummaski hoone otsas." (Heldur Niit, rootsi keelest tõlkinud Anu Saluäär. Ajaleht Sirp ja Vasar, 12.07.1985, lk. 5) Lausa hämmastav, kui tähelepanelik on olnud meie külaline ning kui üksikasjaliselt ja humoorikalt on ta kuuldut-nähtut edasi andnud. Tänu Lönnroti huvile eesti talurahva elu-olu vastu, elustub meiegi silme ees üks päev Koerus 170 aastat tagasi.

8. juuli hommikul kell 10 asub Elias Lönnrot Koerust lootusrikkalt teele Tartu poole. Selle kohta on kalendri lisalehele kirjutatud:
"8. k.10 e. l. Lahkusin Koerust ja saabusin 9. Tartusse, kus räbal korter kaupmees Horni juures, kindral Horni sugulane (pärale jõudsin k. 11 e. l.).

12. k.11 e. l. Kolisin heasse korterisse ülikooli kunstniku Hageni juurde. Samal päeval sandarmiooberst Ehrenstolpe juures, soomlane."

Tartus viibis Lönnrot 28. augustini. Eesti keele tunde andis talle Fr.R.Faehlmann, kellega tal kujunes eriti südamlik vahekord.

Üldse meeldis Lönnrotile Tartu literaatide vähenõudlik ja töökas eluviis. Järgnes 46-päevane matk mööda Lõuna-Eestit (Liivimaad). Oma teekonnal peatus ja ööbis ta kõrtsides ja kiriklates, vältides rüütlimõisaid.

Lönnroti kirjades leidub teravaid süüdistusi mõisnike aadressil ja talupoegade viletsuse põhjuste kainet hindamist. Pärast matka viibis ta Tartus Õpetatud Eesti Seltsis, kopeeris sõnavarakogusid ja osales koosolekul.

Kuna laevaühendus Tallinna ja Helsingi vahel talve tulekuga katkes, tuli Lönnrotil Soome tagasi minna Peterburi kaudu.

 „Eesti keele sõnavara näib andvat kenakese lisa meie emakeelele, soome keelele, nagu ümber pöördult soome keel võib vastutasuks veel rohkem anda eesti keelele. Ja peale selle on eesti keele lähem tundmine äärmiselt vajalik soome sõnaraamatu koostamisel, osalt sõna algupärase tähenduse leidmiseks, osalt sellepärast, et eesti keelest võib saada mitmeid algupäraseid sõnu, mille vastu soome keel saab ajapikku välja vahetada hulga pahasti väänatud rootsipäraseid soome sõnu."

Nii on Elias Lönnrot kirjutanud oma raamatus "Matkad 1828-1844".

Põhjalikuma ülevaate „Lisaandmeid Elias Lönnroti Eestis käigu kohta" on avaldanud Heldur Niit ajakirjas Keel ja Kirjandus,1986, nr. 6 ja 7.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare