Kalju Suure kurva saatusega fotonäitus. Miks nii läks?
Sain Sirbist ülesande, läksin Mainorisse pildistama direktor Pärnitsat. Ta oli kaua hõivatud. Majandusdirektor ES ei väljunud tema ruumist. Nii ma siis lobisesin sekretär Vilja Laanaruga, et mina ei pildista misse, selleks peab olema lainurkfilm ja ateljee. Ainuke, keda pildistasin, oli Liis Tappo, kui ma osalesin filmis "Vanad armastuskirjad".
Ma ei tea, mida Vilja minust Edgarile rääkis, kuid ma olin selle isanda silmis põlastusväärne. Kolm korda minu lugupeetud tervitust ta vastu ei võtnud. Mulle jäi mulje, et oli nii, nagu viisakas seltskonnas paha haisu ei märgata.
Rein Taagepera oli presidendikandidaat ja mina tema saatja. Vastuvõtjate hulgas oli ES. Olin diagonaalis temaga, tervitasin nagu ikka.
Nagu ikka ei teinud tema sellest välja. Otsustasin: mitte kunagi enam ma teda ei pildista. Mul on paar head pilti temast olemas.
2001. aastal omistati mulle V klassi Valgetähe orden. Ise arvasin, et olen ka keegi ja pakkusin vanalinna päevadele fotonäitust, oma 109. isiknäitust. Pilte oli 91, põhiliselt reportaaž ja huumor.
Andsin umbes 50 pilti sooviga teha näitust. Maja kunstnik helistas mulle, et võime näituse üles panna. See läks lõbusalt. Näitus oli üleval, kui seda tuli kaema Keskerakonna hall kardinal Küllo Arjakas. Mulle ta ainult noogutas, siis vaatas fotot "Kes sööb seal suppi", libistas pilgu üle näituse ja pani minema.
Minu näitus tõmmati vanalinna päevade programmist maha. Kutsed said linna- ja linnaosavalitsusele, kuid kedagi ei tulnud, isegi maja direktor ei suvatsenud väljapanekut oma tulekuga austada.
Ei üheski lehes ega kusagil mujal ei olnud sellest näitusest silpigi, kuigi seal olid mitmed Eesti fotokunsti klassikad. Mulle hakati ütlema, et võta see näitus maha, sest keegi ei käi siin vaatamas. Mina ütlesin: "Ma saatsin kahele väga tähtsale Soome fotograafile näituse kutsed. Neid petta pole minu rida."
Aga üks positiivne nähtus oli ka: õpetajad olid suunanud neli poissi ja kolm tüdrukut kirjutama minu fotonäitusest. Kaks abiturienti said oma töö eest 5+. Noormehest on saanud praegu päris mainekas fotograaf, neiu aga on Tartu Ülikooli doktorantuuris.
Eestis pole kunagi olnud ühtki näitust, mis ühe apoliitilise töö pärast satub põlguse alla. Miks mind, väga aktiivset fotograafi nuheldi? Kas ainult sellepärast, et ma Edgari silmarõõmuga süütul teemal vestlesin?
