Kanarbiku klubi esimene kohtumine 2013. aastal

Kanarbiku liikmed kohtusid sel aastal esimest korda 25. jaanuaril. Tulla said vaid seitse klubiliiget, osales ka Irina. Mõni oli haige, mõni välismaal.

Head sõnad algavaks aastaks ütles meie esimees Vello. Ta õnnitles ka Valvet, kel oli sel kuul sünnipäev, ja andis üle lilled klubi poolt.

Valve tänas ühe vanaaegse luuletusega "Kui sa tuled, too mul lilli". Siis järgnesid kõik teised õnnitlejad oma heade soovidega, süüdati sünnipäevaküünal ja istuti ilusa muusika saatel lauda.

Räägiti uudiseid ja pajatati talvistest tegemistest.

Irina tutvustas abielu tähtpäevade (1, 2, 3, 5, 10, 15, 20, 25, 50, 60) nimetusi. Enamik teadis neist vaid hõbe- ja kuldpulmi.

Järgmisel korral paluti kaasa võtta oma lapsepõlve ja noorusaja fotosid nii endast kui ka pereliikmetest jne. Maimul oli kaasas palju poja tehtud pilte Austriast. Sellel maal on ilusat loodust, uhkeid maju, losse, kirikuid kui ka muud. Minul oli kaasas üsna palju pilte nii endast kui ka headest sõpradest, mis tehtud 50-60 aastat tagasi. Paljud leidsid, et sarnanen väga Lia Laatsiga. Seda on ka varem mitmel korral öeldud.

Räägiti veel pensionidest, meie tööaastate alguse palkadest ja maksudest. Makse oli palju ja suured: riigilaen 15%, tulumaks 7%, ametiühing 10%, lastetusmaks 6%, komsomolimaks 4%, hiljem partei liikmemaks, üür.

Tööletulekust 1950. aastal meenub esimese asjana noomitus: "Miks ei ole komsomol? Sellist töölist ei taheta!" Polnud pääsu, sest tööle oli suunatud. Väga head ja head õpitulemused ei lugenud.

Tööle tulles võeti kohe ka lastetusmaksu, kuid keskkoolis ja kõrgkoolis oli kurameerimine rangelt keelatud! Keskkoolis küüditati õe klassist kaks tüdrukut, kes olid peol tantsinud meie klassist ära viidud noormeestega, ja instituudist visati nii minu kui ka õe kursuselt välja kaks tüdrukut kurameerimise pärast. Ega peol ei julgenud ühe ja sama noormehega üle ühe tantsu tantsida.

Selline oli elu 1940ndate lõpus ja 1950ndate alguses. Pärast Stalini surma hakkas asi natuke paranema.

Tänapäeva lapsed ja noored ei peaks sellisele elule nädalatki vastu. Poest polnud peale viina ja suitsu pea midagi saada, eriti pärast koolitundide lõppu. Sügisel ja kevadel tuli käia koos lastega peale tunde tasuta kolhoosis tööl, riigilaenu kogumas ja valimisreklaami tegemas, kõike jalgsi ja ka pühapäevadel. Sellist elu ei soovi ühelegi lapsele ega noorele.

Hea uudis sel kohtumisel oli, et tänu klubi pikaajalisele ja aktiivsele tegevusele saime ka lõppenud aasta eest Põlvamaa Pensionäride Liidu vahendusel natuke toetust kulude katteks. Kohtume jälle reedel, 22. veebruaril!