Karapi mehed ilma naisteta ei saa
5. novembril tähistas 20. aastaseks saanud rahvatantsurühm Karap oma 20. sünnipäeva vahva peoõhtuga, kuhu kutsutud ja ise kohale tulnud pidulised said kaeda teemal "Mehed ei nuta" paarikümneaastast tantsurühmaks saamist ja kokkukasvamist. Tuntud eesti filmi ümbertegemise ja tantsuseadete vaheldumisel sai selgeks, et peasüüdlased segarühma olemisel on ikka naised.
Vastavad Karapi tantsijad:
Kelle algatusel rühm 20 aastat tagasi kokku kutsuti?
Karapi juured viivad Vaole. Juba 1990nda aasta algul võttis legendaarne tantsuõpetaja Lidia Laidinen seal esimesed tantsupaarid kokku ja hakkas nendega harjutama. 1991. aastast kolis rühm üle Koeru ja hakkas koos käima Koeru Kultuurimajas.
Palju on teil rühmas neid, kes on 20 aastat vastu pidanud?
Päris esimesest koosseisust on täna rühmas Priidu Künnapuu ja Ülle Jääger. Pea 20 aastat saab üsna varsti täis tantsitud ka An-ne-Ly Pihlakal, Anu Kanguril, Piret Eslasel, Ülle Teppanil, Evelyn Laansalul, Margus Laanepil ja Mati Tatrikul.
Palju nende aastate jooksul inimesi on rühmast läbi käinud?
Kui me viis aastat tagasi sünnipäeva pidasime, saatsime kutsed ka kõikidele kunagi Karapis tantsinud inimestele. Kutseid sai saadetud üle viiekümne. Vahepeal on veel viis aastat tantsitud. Julgen pakkuda, et vast seitsekümmend inimest on kahekümne aasta jooksul Karapis tantsinud. On ka selliseid olnud, kes käivad ühe või kaks trenni ja leiavad, et see pole ikka nende jaoks.
Kas tihedamini vahetuvad naised või mehed?
Kui naine jääb tantsimast ära, siis tavaliselt ikka tervislikel põhjustel ja üsna varsti on ta rivis tagasi. Kui mees võtab akadeemilise, siis on üsna väike tõenäosus, et ta mõne aja pärast tagasi tantsima tuleb. Kuid on meil rühmas mehi, kes on leidnud endas selle tahtmise ja naasnud Karapi ridadesse. Tagasi on tulnud algusaastatel tantsinud Janek Klap ja Mairo Rohesalu. Üldiselt on ikka mehed
need, kes rohkem vahetuvad. Kes kuhu tööd leiab või kellel kuidas pere asjasse suhtub.
Milliseid põnevaid ettevõtmisi - reise meenub?
Ülle Jääger: Oleme selle 20 aasta jooksul Koeru valda ja ka Järvamaad tutvustanud ikka nii mitmeski kohas siin kui seal pool piiri. Esimene reis viis meid 1991. aasta juunis Koeru sõprusvalda Soomes.
Ettevõtmised ja reisid on Karapil olnud alati mõnusad ja meenutamist väärt, vahest saab vallarahvaski ettevõtmistest osa.
Mare Kärner: Reisid on olnud alati meeleolukad, viimane pikem reis viis meid Türki, Malatyasse. Meenub väga soe ja külluslik vastuvõtt. Ettevõtmisi on olnud mitmeid, nt Suur Sügissõit, kus orienteerusime autodega kogu vallas ning kontrollpunktide ülesanded olid kõik seotud rahvatantsuga. Huvitav on ka kõik spordiga seotu, nt takistusraja läbimine, rammumehe & rammunaise valimine ning jalgrattamatk.
Margus Laanep: Palju oleks väärt meenumist, aga näe - nii vana juba, et ei meenu. Aga ega see ei tähenda, et põnev pole olnud - vastupidi.
Mitu korda nädalas harjutate?
Mare Kärner: Peamiselt kaks korda nädalas, iga kord 1,5 h korraga. Kui on vajadust, siis ka rohkem. See, et me tõsiselt harjutame on ka tunnustamist leidnud. 2006. aastal omistati rahvatantsurühm Karapile Järvamaa parima kollektiivi kultuuripreemia.
Mis veab üht inimest peale tööpäeva kodust välja? On see hea seltskond, eesootavad esinemised-väljasõidud või suur tantsupisik?
Annely Perejainen: Kahel õhtul nädalas kodust välja tulla ei ole palju, eriti kui sind ootavad kultuurimajas ees vahvad inimesed, toredad tantsud ja võimalus kanda esinemistel kauneid Koeru rahvarõivaid!
Mare Kärner: Ütlemata lihtne on mõelda õhtul, et ei viitsi trenni minna ja nii koju jäädagi. Kuid ESIMENE SAMM koduuksest välja ning kõik vabandused, miks ei tahtnud minna, on kadunud. Esimese sammu järel kohtad lahedat seltskonda, mis hõlmab endas nii kirevaid inimesi, et igav ei hakka kunagi. Muidugi lisab iganädalaste trennide "argipäeva" veidi vürtsi ja uut hingamist mõni reis. Olgu see siis Eestimaa pinnal või hoopis kaugemale, kus ka kombed ja tavad erinevad.
Margus Laanep: Tihti olen tabanud ka iseend selle peale mõtlemas, aga näe - mitte ei meenu, et mis asi see mind välja ajas või miks ma just seal olen. Äkki pidin hoopis poodi minema........?
Iseloomustage oma tantsujuhti! Kuidas ta teiega hakkama saab?
Annely Perejainen: Meil on väga pika meelega ja järjekindel juhendaja.
Mare Kärner: Huumorisoonega, mõistev, kuid samas piisavalt otsekohene. Kuna tegemist on täiskasvanutest koosneva seltskonnaga, siis pigem hea kaaslane, kui autoriteet.
Margus Laanep: Mulle ei meenu ühtegi liiki liikurvahendit mille juhtimisega meie tantsujuht kätt pole proovinud. Kuidas see tal õnnestunud on ja kuidas kulud - tulud jäid, see mulle praegu ei meenu. Küll aga on meie puhul veel kahjud - kasud kokku löömata, võib-olla 10 aasta pärast.
Merje Remmelgas: Ülle on emotsionaalne unistaja, sõbralik, suure fantaasia lennuga ja inspiratsiooniga. Temas on järjekindlat leiutajat, fantaseerijat. Ta oskas ka juubelikontserdil tantsijaid üllatada.
Kas rühmast on tulnud ka elukaaslasi-abielupaare?
Ja on selle 20ne aasta jooksul ikka juhtunud, rohkem kui üks kord. Mati Tatrik meisterdas 1992. aasta suvel selliste juhtumiste tarbeks Karapile hälligi.
Miks peab inimene tantsima?
Annely Perejainen: Tants an-nab kauni rühi, rõõmsa meele ja seda emotsiooni mis on tantsupeol suurel väljakul kogu Eesti rahva ees, ei saa millegagi asendada. Ülev tunne!
Mare Kärner: Inimene PEAB hingama, toituma, puhkama, sest muidu teda lihtsalt kaua ei eksisteeri. Aga inimene TAHAB tantsida, sest see tundub nii loomulik, hea ja meeltmööda. Imelik oleks olla ilma tantsimata!
Margus Laanep: Et oleks mida hiljem meenutada.
Merje Remmelgas: Inimene ei pea tantsima, aga võib ja kui ta juba tantsib, siis tehku seda rõõmuga.
Anu Kangur: Kuidas on sattunud enamik Karapi tantsijaid tantsurühma? Eks ilmselt alguses on olnud see ikka tore ja tegus seltskond, mis on köitnud. Samas ei saaks öelda, et rahvalik muusika ja rahvatants iseenesest külmaks jätab.
Meie jaoks on tantsimine hobi. Harrastame rahvatantsu, sest see on lahe ja lõbus. Tantsimine on hea. See toob kokku inimesed, kes üksteist usaldavad ja naudivad teineteise seltsi.
Oma osa mängib ka tervisele mõtlemine. Kes ei viitsi niisama joosta, kes ei armasta jõusaalis või aeroobikas käia, see saab oma kehakaalu kontrolli all hoida tantsimisega.
Öeldakse, et rahvatantsijal töötavad kõik lihased. Tantsimine avardab maailma. Teineteisega arvestamine, kiire reageerimine, meeskonnatöö, näitlemise oskus, kehaline plastilisus, need on omadused mis saavad osaks kõikidele rahvatantsijatele. On võimalik tutvuda erinevate rahvaste kultuuridega läbi rahvatantsu. Oleme oma tantsuringiga külastanud palju erinevaid tantsufestivale. Iga reis on jätnud kordumatu mälestuse. Kõik see ongi põhjuseks miks inimene peaks tantsima.
