Karksi koolipoisi mälestused: passi ja kino tähtsus sõjajärgsetel aastatel

 (2)

Karksi koolipoisi mälestused: passi ja kino tähtsus sõjajärgsetel aastatel
Ungari päritolu saksa filmidiiva Marika Rökk 1943. aasta trofeefilmis „Minu unelmate tütarlaps“.Foto: Ajakirja Signal reklaamposter.

Pikisilmi sai oodatud 16. eluaasta täitumist, peapõhjuseks oli kinno pääsemine. Peaaegu pooled toonastest filmidest olid nn Saksa trofeefilmid, mis tõid publikutulu. Suur osa neist olid aga alla 16aastastele keelatud. Kinomehaaniku käsitsi kirjutatud vastav märkus kuulutusel aga lausa kutsus filmi vaatama. Meenuvad filmid „3 musketäri“, „Skandaal Clossmerlys“, „Minu unelmate tütarlaps“, „Teekond muutub hädaohtlikuks“ jt. Õues aknast piilumine oli küll Halliste rahvamajas võimalik, aga Abjas olid aknad liiga kõrgel.

9. klassis õppides täituski mul 1952. aasta kevadel 16. eluaasta, mil pidi taotlema passi. Selle saamine oli ääretult bürokraatlik. Pidid olema sünnitunnistus, mitu spetsiaalset ülesvõtet-passipilti, oli vaja täita rida blankette, seda nii eesti kui vene keeles jne. Et üldse maarahvale passid anti, oli erakordne, sest Sise-Venemaal säärast luksust polnud. Pass pidi olema ainult linnades ning piirilähedaste alade elanikel. Seoses Saaremaa ekskursiooniga selgus, et ühel Halliste kooli 14aastasel noormehel polnudki sünnitunnistust. Kes sündisid sõjaaja segastes oludes, võisid jäädagi ametlikult registreerimata.

Passi pidi alati kaasas kandma, sest seda kontrolliti tihti, näiteks rongis, raudtee- ja bussijaamades ning muudel rahvakogunemistel. Passi kättesaamisest tehti tähtis sündmus, see anti esmalt tööeesrindlastele nagu Elmina Otsman jt. Ka mulle anti lõpuks pass Esimesed sõjajärgsed … (Sarja algus veebruaris 2004) Foto: Ahto Jänes Ungari päritolu saksa filmidiiva Marika Rökk 1943. aasta trofeefilmis „Minu unelmate tütarlaps“ (foto ajakirja Signal reklaampostrilt). kätte, kui olin kümmekond korda Abja miilitsajaoskonna passilauas „vigu“ parandamas käinud. Eneseuhkus tõusis, enam ei saanud kinosaali uksel valvanud õpetaja või kinomehaanik sind minema ajada.

Sügiseti ning kevadisel eksamiperioodil sõitsin kodu ja Abja vahet jalgrattaga, mille ema oli 1951. aastal Tartus komisjonipoest ostnud. Seda sõjaeelset naiste jalgratast ETK Original kasutas ema vähe, isa sõitis mõnikord kodu lähedal. Halliste ja Abja vahelise 6–7 kilomeetri läbimiseks jalgsi kulus 1 tund, jalgrattaga vaid pool tundi.

Kuigi eksamid olid igal kevadel, mõjusid keskkooli lõpueksamid 1954. aastal eriti kurnavalt. Igal eksamil viibis riikliku kontrolli esindajana Tõrva Keskkooli direktor, kes käis isikliku mootorrattaga BMW. Enne jaanipäeva, kui viimane eksam sooritatud, alustasime lõpupeo ettevalmistusi. Diplomi koos raamatuga „Kalevipoeg“ saime pidulikul aktusel Abja rahvamajas. Meenub, et neli aastat varem Halliste 7klassilise kooli lõpetamisel kingiti raamat „Jossif Vissarionovitš Stalini lühielulugu“.

Meie abituuriumi kuuest poisist jõudsid küpsustunnistuseni esialgu neli, kaks pidid tegema korduseksami. Lõpupeo korraldasime koolimaja ühes suuremas klassiruumis ning jätkasime järgmisel päeval vabas looduses Kariste järve ääres. Samal ajal käis Abjat läbival peatänaval esmakordne asfaltkatte panek. Mõned päevad hiljem peeti Karksi lossimägedes Abja rajooni laulupäeva. Seal sain kokku endiste klassikaaslastega, kellele jagasin lõpupeol tehtud fotosid. Märkamatult tuli juurde miilitsatöötaja ning kutsus mind kõrvale. Ta seletas vene keeles, et enda tehtud fotode müümiseks peab olema luba maksuinspektsioonist. Loomulikult algas jutt passi küsimisega. Väljend „passi kontroll“ tähendas eelkõige isiku kontrollimist, alati päris miilits kõiki passi kantud andmeid

Telli nüüdsest veelgi mahukam ajakiri Maakodu ja võida eksootiline reis Malaisiasse ja Singapuri! Tellida saab siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare