Karl Krahe: mitmekülgne, hämmastav ja värvika elulooga tundmatu boheemlane
6. märtsil toimus Väike-Maarja muuseumis Karl Krahe 125. sünniaastapäevale pühendatud õhtu. Avispeal 1890.aastal sündinud Karl Krahe on jäänud paikkonnale üsna tundmatuks.
Krahe tegevusest teamegi vaid tänu Friedebert Tuglase ja Ants Laikmaa mälestustele, samuti on Karl Krahest Eduard Leppikule 1972. aastal teateid saatnud Hell Maran ja H. Jalakas. Vähese tuntuse põhjuseks võib pidada ka Karl Krahe lühikest eluiga, ta suri 1922. aastal ja maeti Väike-Maarja vanale kalmistule. Allolev tekst on koostatud põhiliselt Eesti Kirjandusmuuseumi ja Väike-Maarja muuseumi andmetele tuginedes.
Noor Karl Krahe
“Mina Karl Alprecht Krahe, nende ridade kirjutaja”, nii algas kiri Ants Laikmaale,” olen alles 15-aastane, käin Väike-Maarja kihelkonnakoolis, kus õpin vene ja saksa keelt, kuid joonistamist ja maalimist, mida iseäranis õppida himustan, võin ainult oma käepeal harjutada…”
Krahe ütleb endal tolles läkituses kirjanduslikke huvisid olevat, milles teda luuletaja Jakob Tamm õpetavat. Ta olevat kehvade vanemate laps (isa Väike-Maarja kirikumees ja kellalööja) ja tal ei olevat raha, et Ants Laikmaa jutule sõita, mispärast paluvat temalt esialgu kirjateel õpetust ja juhatust.
Ants Laikmaa oli üks Eesti 20. sajandi alguse olulisemaid kunstnikke, tema juhitud ateljeekool oli Eesti esimene kunstiõppeasutus. Ta saadeti 1907.aastal kui P. Pärna valijamees II Riigiduumasse. Eestist välja ja tagasi Eestisse jõudis Laikmaa 1913. aasta kevadel.
Karl Krahet meenutades kirjutab Ants Laikmaa: “Möödus mõni hea aasta, mil pidin kodumaalt kaugel olema. Kui tagasi jõudsin ja ühel ilusal valgel suveööl Tapalt Porkuni ja Väike-Maarja kaudu jala Ebavere mäele rändasin, tuli meele mulle Väike-Maarjasse jõudes ka noor kirjakirjutaja, ja ma otsisin ta üles… Krahe oli nüüd noormees juba, rõõmustas ilmselt mu tulekust, näitas mulle oma töid, usaldas mulle, et ta ka luulevormis katsetavat, tuli minuga kaasa, näitas mulle Väike-Maarja alevit, kirikut ja ilusat seltsimaja, kõndisime seltsis kirikuaiale (mis uppus tol ajal sireliõitesse) Jakob Tamme hauale. Ja lõpuks tuli ta kaasa mulle kuni Ebavere mäeni. Kui seal mäeharjalt ringi vaadanud, tundsin öisest rännakust veidi rammestust. Võtsin paraja kivi peapadjaks, sulgesin silmad ja palusin oma noort saatjat mulle nüüd oma luulekatseid ette lugeda.
“Mu mõtted paberil nii tuhmid, sisuta.
Maa leinalage, murepaene,
kus elan üksinda ja armuta…”
“Ma ootan päikest, kes
öömõtteid külmi,
üht õnnist helevust
kesk õisi külmi…”
“Nüüd on ta ikka veel silmade ees kui ilus uni…”
Karl Krahe süngetele mõtteridadele lõi välguna vahele 1913. aastal Tartus kogetud Soome tantsijanna Maggie Gripenbergi (1881-1976) etendus, mille kohta ta Postimehele ülistava arvustuse kirjutas. Soome rahvusteatris 1911.aastal oma etenduse andnud Maggie Gripenberg esitas tantsu rohkem spontaanselt kui ballett ja tegi seda paljajalu. Maggie Gripenbergile pühendatud Karl Krahe luuletuse igast salmist õhkub vaimustust:
Su iludus mind mähib nagu nõiaring,
ma tuhat teisi näinud elu heledustes,
neid armastades murehämaruses,
kuid kaunim kaunimatest on su õitsev hing.
Mu mõtteis sa kui ilus uni, elevus,
õrn, traagiline tuli vilgub pruunis silmis,
hing uitab helide müsteerilistes ilmis
üht halli hinge rõõmudele hääliv olevus.
Krahe jõuab Tartusse
1917. aastal loodi kirjandusrühmitus Siuru. Kuuldused siurulastest jõudsid Väike-Maarjasse ja andekas noormees Karl Krahe rändas Tartusse mõttekaaslasi otsima. Karl Krahe Tartusse jõudmis ton Friedebert Tuglas kirjeldanud 1952. aastal: “1918. aasta aprillikuus ilmus Tartusse omapärane boheemlastüüp: lüheldast kasvu, pikkade juustega, kehvalt rõivais, pamp seljas. Selgus, et see oli luuletaja, muusikamees, maalija, tantsukunstnik, näitleja ning atleet Karl Krahe.”
“Temas siiski on midagi…”
Tuglase vahendusel saame teada, et Krahe kutsus Tartu boheemlased kokku Raekoja platsi lähedal asunud Konrad Mäe ateljeesse. Kokku oli kutsutud huvilisi aladelt, millega Krahe ütles ennast tegelevat. Konrad Mägi läks arvesse spordimehena, kuna oli noorena natuke pomme tõstnud. Peterburis K. Issatšenko Plastika- ja Teatrikunstikoolis õppinud Ella Ilbak oli palutud hindama Karl Krahe tantsuoskust, Tuglas ise tema luuletajavõimeid. Richard Roht pidi arvustama Karl Krahe muusikalisi andeid. Osade annetega, mida Krahe endas kandis, said kokkutulnud tutvuda vaid kaudselt. Suuri maale, mis Karl Krahel Väike-Maarjas maja seinal olid üles võetud, said kokkutulnud vaadata fotolt. Samuti oli pildistatud ka atleetlikke poose. Luuletusi luges Karl Krahe ette kohapeal ja esitas ka tantsunumbri, mille peale Ella Ilbak olevat lausunud: “Temas siiski on midagi…”
1918. aasta Postimees kirjutab järgmist: “Noor kunstnik Karl Krahe kavatseb lähemal ajal kodumaa linnades ja alevites plastiliste tantsu õhtuid korraldada, ühtlasi plastikatantsu idee üle kõneldes. Hr Karl Krahe on esimene meestantsija Eestis, kes end plastilisele tantsule pühendanud. Ta õppis esiteks kuulsa balletimeistri Mišinski, balerina Helzeri juures, vürst Volkonski mõjul läks ta plastilisele tantsule üle. Hiljemini sai ta näpunäiteid Maggie Gripenbergilt.”
Plastikatantsu etendusi korraldas Karl Krahe mitmetel kordadel, ei tahtnud oma annet vaka all hoida, eriti just 1918 ja 1919. aastal.
Kohalik elanikkond Väike-Maarjas on Karl Krahet mäletanud harjumuspärasest tunduvalt teistsugusena. Põlglik suhtumine kirstumeistri poja suhtes, kes alevi vahel ringi kõndis üleni mustas, juuksed üle pea kammitud, või suviti ruudulises pintsakus, suur boheemlik lips ette seatud.
Hell Maran meenutab: ”Karl oli tolleaegsete alevielanike hulgas väga omapärane, erinev kuju. Seda alates oma välimusest, üldisest olekust ja hoiakust kaasinimestesse. Ma ei tea, et ta kusagil oleks töötanud, küll aga tegeles ta maalimisega. Käisin mõnel üksikul korral nende kodus tütarlaste koolimaja vastas üle tee. Mäletan sealt üht tuba, mis oli täis suuri ja väikeseid maale, väga värvirikkaid. Minu lapsesilmade jaoks oli see niivõrd huvitav, et oskasin ainult pärani silmi imetleda.”
