Kui ma lapsena esimest korda Padisele sattusin, ei tundnud ma suurt huvi siinse ega Padise Mõisa ajaloo vastu: mõis, mis on olnud külakeskus, kodu minu perekonnale ning samas vastu pidanud mitmetele sõdadele. Mind paelus hoopis fantastiline loss, kus saime vennaga vabalt ringi joosta ja mängida, et oleme kuningad, kes võitlevad merelt saabuvate vaenlastega.

Lossi naabruses oli midagi veel lummavamat: maha jäetud mõisa hoone katkiste akende, kunagistest omanikest maha jäetud kiiktoolide ja lagunevate lagedega - kõik see kutsus kahte poissi veel suuremale avastusretkele.

Sel hetkel sai mulle selgeks, et Padise on üks suur lõbustuspark - Eesti oma Disney World.

Kõigest eelnevast kumab läbi minu Ameerika päritolu. Ükskõik, kui naeruväärne meile ka ei tunduks mõte Eesti oma Disney Worldist, ei saa me naeruvääristada loomingulist mõtlemist, mis on lastele omane. Padise on avaldanud ja avaldab jätkuvalt maagilist esmamuljet rohkem, kui nii mõnigi teine koht Eestis.

Eestimaalased toovad oma välismaa külalisi tutvuma Padise mõisa ja lossivaremetega - ma näen seda iga päev. Igati mõistetevalt alustatakse külalistele Eesti tutvustamist Tallinna vanalinnast, kuid seejärel suundutakse Padisele, kus saab imetleda lummavaid kloostrivaremeid ning tunnetada külaelu. Mäletan, et poisikesena imetlesin ma Padise asulat ja mõtlesin, et seda kõike peaks maailmaga jagama.

Alates poisipõlvest on minu visioon muutunud märgatavalt, kuid mõned asjad on jäänud samaks.

Olen tänaseks Padisel elanud neli aastat ning selle ajaga olen õppinud nautima tõelist ja lummavat elu väikeses kogukonnas. Padisel elavad inimesed on loomingulised, leidlikud, andekad ja neil on tugevad perekondlikud sidemed.

Kuidas sellel kõigel on seos minu visiooniga? Näen tulevikus Padiset kui "Elavat küla".

Seega, Padise küla on koht, kus kogukond saab kokku ning jagab oma ideid ja mõtteid kogu maailmaga. Samuti luuakse seal ettevõtluse abil lisandväärtust.

Väga edukas "Elavast küla" näide asub USAs Ferringtonis. Seal on võimalik tutvuda külaeluga, lõunatada kohvikus, külastada talusid, kus lapsed saavad tutvuda koduloomadega, osaleda aiandusalastel kursustel, sirvida ja osta raamatuid kohalikust raamatupoest, jahtida antiikseid esemeid antiigiärides, soetada kohalikku käsitööd ning koguni ööbida viietärnihotellis. Kõik see paikneb väikesel maaalal nagu Padise külagi.

Olles töötanud konsultandina Zambia Turismiagentuuri juures, olen ma selgeks saanud turismi olulisuse kohalikule majandusele, seda eriti väikemates piirkondades. "Elusa küla" eesmärk ongi meelitada ja hoida turiste kohapeal just sellisel viisil, et perekond Tallinnast, kes ei tea, kuidas sisustada oma laupäevast päeva, jõuaks arusaamiseni: "Meil on igav! Lähme Padisele - seal toimub alati midagi huvitavat!" Laialt levinud majandusmudel, mida pooldavad mitmed majandusülikoolid ja mida kasutab ka Maailma Reisi- ja Turisminõukogu, toob esile, et kui turist kulutab kohalikus äriettevõttes ühe euro, selle tegelik mõju kogukonnale on tervelt 3,2 eurot. Teisisõnu, kui turist tuleks Padisele ja kulutaks kohalikele kaupadele ja teenustele 10 eurot, siis see raha ringleks palkade, maksude ja kohalike poolt kohalikes ärides tehtavate ostude ja tarbitud teenuste abil ning võimenduks sel moel 32 euroni.

Sellel oleksid ka teised positiivsed tulemused: küla muutuks ilusamaks, vaja oleks rohkem püsielanikke, ärivõimalusi oleks rohkem.

See on minu isiklik nägemus Padise tulevikust. Ma usun, et meil on olemas ettevõtlikkus ja loomingulisus ning nüüd jääb üle vastata ainult järgmistele küsimustele: milline on Sinu visioon Padisest 15 aasta perspektiivis ja kuidas me sinna üheskoos jõuaksime?